Mind on alati huvitanud elekter. See huvi ilmnes mul juba 3-aastasena, kui ma ema suureks ehmatuseks toppisin seinakontakti avad täis aknakitti. Hilisemas elus väljendus see lugematu arvu läbipõletatud kaitsmete näol, mille eest isa mind just ei premeerinud, eriti, kui see juhtus tema igaõhtuse "Ameerika Hääle" kuulamise ajal. Peale selle, kui olin õppinud neid 10-aastasena ise parandama, ei tekkinud sellest enam probleeme. Valmistasin kõikvõimalikke "lülituskilpe" ja muid seadmeid, millest küll mingit kasu polnud, kuid mis mulle ääretut huvi pakkusid. Ja kui siis saabus aeg elukutset valima hakata, ei olnud mul mingit kõhklust, mille kasuks otsustada.
 
Peale Tallinna Polütehnikumi lõpetamist oli mul valida paari-kolme töökoha vahel. Otsustavaks sai võimalus mööda Eestit ringi reisida. Ja nii saigi minu esimeseks töökohaks 1. augustil 1960. aastal tollase Tööstuskombinaadi "Ühendus" väike elektritöökoda, mis tegeles põneva nimega ettevõtmisega - raadiohäirete kõrvaldamise ehk, nagu oli uhkem öelda: blokeerimisega. Tuleb küll kohe tunnistada, et hoolimata kõlavast nimest oli selle tegevuse tulemus selge null. Paljud tolleaegsed elektriseadmed, eriti  päevavalguslambid tekitasid töötades tugevaid elektromagnetilisi välju, mis häirisid suurel määral raadiosaadete vastuvõttu kesk- ja pikal lainel. Tänapäevased inimesed ei teagi, et ka selliseid lainepikkusi eksisteeris kunagi. Ehkki meie, oma ala spetsialistid, tegime enamasti alati tähtsa näo ja ajasime veelgi tähtsamat juttu, ei olnud meie teadmised ega oskused piisavad probleemidest jagusaamiseks. Ja seda üsna proosalisel põhjusel - neist probleemidest lihtsalt ei olnudki võimalik tolleaegse tehnikaga jagu saada. Kuid kuna  Moskva Üleliidulise Sideministeeriumi plaanides oli selline tegevus ette nähtud, siis töö jätkus kõigest hoolimata. Teiseks tegevusalaks oli meil elektriseadmete isolatsiooni- ja maandustakistuse mõõtmine. Häbi öelda, kuid ka see töö seisnes peamiselt kas eelmise aasta mõõtmistulemuste mahakirjutamises või vastavate arvude laestlugemises. Seda siiski mitte oskamatusest või laiskusest, vaid kuna selle töö tegemiseks oli vaja peatada tööprotsess, mida loomulikult ükski tootmisjuhataja ei nõustunud tegema. Seda enam, et selline "haltuura" toimus asutuste juhatajate endi teadmisel ja heakskiidul. Ainus hea külg selles ametis oli, et Eestimaa sai peagi tuttavaks. Komandeeringud olid meie töös peaaegu igakuised ja vaheldusttoovad. Vähe oli Eestis ettevõtteid ja paiku, mida me ei külastanud. Nii on see töö viinud mind nii eksootilistesse paikadesse, nagu Kihnu saar, kui ka Riigipanga pühapaika - varakambrisse, keelutsoonidesse Sillamäel ja Saaremaal, rääkimata lugematust hulgast muudest kohtadest ja ettevõtetest. Tartu, Pärnu, Jõhvi ja Kohtla-Järve linnad said tänu igakuistele komandeeringutele läbi ja lõhki tuttavateks.
 
Komandeeringutest on eriti jäänud meelde sõit Kihnu saarele, kus asus Pärnu Kalakombinaadi üks osakondadest. Sinnasõit toimus lennukiga Pärnust. Piletihinda ei mäleta, kuid kallis see ei olnud, võrdudes umbes bussipileti hinnaga. Transpordivahendiks oli kahepinnaline AN-2 ehk "metsavaht", nagu seda tillukest lennukit nimetati. Istmed asetsesid, nagu omaaegses trammivagunis, piki kummalgi pool lennukit. Meie vastas istusid tüsedad kihnu noorikud oma vältimatutes rahvariietes. Lend kestis üsna vähe aega, kui lennuk juba maandus üsna ebatasasel lennuväljal. Olime saabunud Kihnu saarele.

Kuna saarel on bussiühendusega lood kehvad ehk teiste sõnadega - seda ei olegi, siis marssisime juhatuse järgi saare ainsa võõrastemaja poole. Juhtnöörid olid olnud täpsed. Varsti seisime eksootilise nimega "Rock City" võõrastemaja ees. Mõnevõrra lugenud inimesena tärkas peas mälestus Kihnult päritolevast legendaarsest kaptenist Kihnu Jõnnist ehk Enn Uuetoast, kelle laev olevat kandnud sama nime. Võõrastemaja ise oli siiski tunduvalt kaasaegsem, kui tema kuulus eelkäija.


Toad olid tagasihoidlikud, kuid puhtad ja hubased. Ööpäev maksis 1,80 rubla, mis oli pisut kallim mandri hindadest, kuid see-eest ei olnud pakkunud ükski mandri hotell sellist looduslikku ümbrust, vaatega aknast otse merele. Pisut kummalisena tundus, et toas ei olnud ahju ega ka muud küttekollet.

Võõrastemaja söögituba oli täis kohalikke mehi, kes üsna valjuhäälse jutu saatel lasid veinil hea maitsta. Meie vastu erilist huvi ei tuntud. Saime segamatult oma õhtusööki süüa. Peale selle läksime jalutama.

Võõrastemaja oli ümbritsetud omapärastest külgkorviga mootorratastest, mis olid peamiselt suured K-750-d. Õigupoolest olid need kunagi olnud külgkorviga mootorrattad. Praegu täitsid külgkorvide aset raamid, mis, nagu me pärast teada saime, olid ette nähtud kalakastide jaoks. Ühesuguse osavusega laveerisid nende liiklusvahenditega puude vahel nii mehed, kui ka naised.

Talumajad olid enamuses vanad, kõrkjakatusega. Sattusime nägema ka  endisaegadest säilinud kommet asetada luud lukustamata ukse vastu märgiks, et kedagi ei ole kodus. Mehed liikusid ringi tavalises riietuses, kuid naised kandsid eranditult ka töö juures kihnu rahvariiet. Torkas silma, et põldudel töötasid ainult naised. Vana komme - naised maal, mehed merel, pidas veelgi paika.


Saar iseenesest oli ilus. Puutumatu loodus, rahu ja vaikus. Massiturism oli tollal veel õnneks tundmatu mõiste. Kadakased rannaäärsed vaheldusid merest kaugemal lehtmetsaga. Tundus, et seekordset komandeeringut võis võrrelda puhkusega looduslähedases kuurordis.

Töö lõpetasime ühe päevaga, kuid tagasisõit ei laabunud enam nii lihtsalt. Kuna tegemist ei olnud just reisijate poolt ülekoormatud lennuliiniga, siis toimusid lennud vaid teatud nädalapäevadel, mis paraku ei langenud meie poolt soovitud ärasõidupäevale. Jäi üle kaks võimalust - kas oodata järgmist lennupäeva või sokutada ennast Pärnu sõitvale kalapaadile. Valisime viimase võimaluse. Kuigi reisijate vedu oli keelatud, kogunes meie laevukesele üsnagi mitu inimest, kes mahutati kajutisse. Meie jäime tekile.

Ilm ei olnud just väga tuuline, kuid meie alus ajas oma vööri üsna uhkelt iga laine ees püsti, et siis peale selle järgmist lainet oodates taas sügavalt kummardada. Õnneks ei mõjunud selline kiigutamine üh
elegi meist kolmest. Pigem vastupidi, kujutasime ennast ette kogenud merekarudena, kellele "peotäis tuult" mõju ei avalda. Reis võttis ettearvatust hoopis rohkem aega. Läks paar tundi, enne kui Pärnu sadam paistma hakkas. Meeskond, kes kogu sõidu ajal oli hoolega märgistanud oma marsruudi tühjade veinipudelitega, viis reisijad pisut sadamast eemale, et mitte hakata oma keelatud äritegevusega silma Pärnu sadama ametnikele. Küllap need teadsid asjast ilma selletagi.

Komandeeringu eesmärgi hulka oleks kuulunud ka tunduvalt kaugemalasuv Ruhnu saar, kuid kahjuks oli sellel tegutsev kalatööstus vahetult enne seda löönud lahku Pärnu Kalakombinaadist ega kuulunud seega meie tellimuse alla.
 
Komandeeringud olid sagedased, sest meie erialaga töötajaid ei olnud kusagil mujal. Kuigi need olid huvitavad, oli neil ka üks suur puudus. Nimelt ei olnud tookord eraisikutel võimalik broneerida hotellikohti. Asutus oleks seda ju võinud teha, kuid juhtkonda ei huvitanud nii proosaline probleem, nagu öömaja hankimine oma töötajatele. Nii kujunes igakordne kohalesaabumine närvesöövaks ettevõtmiseks. Kas meile leidub magamispaik või mitte. Ei olnud sagedased need juhtumid, kui jäime hotelli ukse taha ja pidime otsima peavarju meid tellinud asutuse abil. Ööbitud on nii asutuse punanurga laudadel põrandavaip küljealuseks ja mantel tekiks (Türil), hotelli koridoris välivoodil (Kuressaares), tuttavate juures (Rakveres). Kuid on olnud ka juhuseid, kui kogu võõrastemaja on olnud meie päralt (Sillamäe ja Kihnu).
 
                      *
 
Kuna üks minu lapsepõlvesõpradest töötas Tallinnfilmis helitehnikuna, siis kutsus ta mind osalema Heino Parsi ja Elbert Tuganovi nukufilmidele helitaustade tegemises. Huvitav töö, mis toimus peamiselt öösiti, et vältida kõrvaliste helide olemasolu. Palju neid filme just ei olnud, kuid tutvumine filmitehnika köögipoolega oli igati lõbus. Esimene film oli Heino Parsi "Jaak ja robot",
 

 järgnes Elbert Tuganovi "Operaator Kõpsu" sari.
 
 
Kuna selline tegevust oli ka kinostuudiole uudne, siis puudusid selleks vahendid, mis tuli nö. käigu pealt leiutada. Selle töö juures puutusin tihedalt kokku ka legendaarse Jüri Järvetiga, kes rääkis sisse Operaator Kõpsus Metsavana rolli. Kokku osalesin mäletamist mööda vist viie-kuue filmi loomisel.
 
                      *
 
                 
Meeskond oli meil väikesearvuline ja ruumid tagasihoidlikud. Meie kasutegur juhtkonna silmis oli ilmselt üsna madal, sest alati, kui mingil osakonnal tekkis vajadus uute ruumide järele, olime  just meie need, kes olid sunnitud oma senisest asupaigast lahkuma ja uutesse ruumidesse kolima. Algselt asus meie töökoda  Koplis, 5. liinil, suures keldriruumis, seejärele sai meie asupaigaks tilluke kahetoaline punker Vene tänaval. Ka seal ei antud meile kauaks asu ja uue kodu saime Saku tänavale. Meie lootused lõpuks ometi paigale jääda ei täitunud ja paari aasta pärast, kui olime just lõpetanud oma töökoja sisseseadmise, leidsime ennast uuest kohast - Lasnamäelt, Pae tänavalt. Peagi ootas meid aga hullem uudis: meile lihtsalt ei leidunud enam kohta. Õhus liikusid juba jutud meie töökoja likvideerimisest. Õnneks halastas sama asutuse mõõteriistade remondi töökoja brigadir meie peale ja võttis meid oma tiiva alla umbes 15 m2 suurusesse ruumi Pikal tänaval, kus me siis pead-jalad koos elasime terve aasta. Lõpuks naeratas ka meile õnn. Tehnika tänaval asunud kodumasinate remondi ja mootorimähkimise töökoja brigadir suri ja meil lasti üle võtta olemasolevad ruumid. Rääkimata sellest, et need ruumid olid suhteliselt suured, oli sellel paigal minu edasises elus ka väga määrav osa. Olin seni tegelenud tööga, millest polnud kellelegi mingit kasu, kui mitte arvestada palgapäevi. Seda teadsime niihästi meie ise, kui ka meie kliendid.
 
                     *
 
Samas paigas töötades, oli minu töömehe elus ka üks omapärane juhtum. Kuna olin hiljuti edukalt lõpetanud soome keele kursused, mis vastavalt meie grupi soovile kestsid tervelt viis aastat, sain soome keele õpetajalt pakkumise minna ajutiselt tõlgiks Ukrainasse Nadvornaja linna ehitatavasse puitlaastplaatide tehasesse. Pakkumine ei tundunud just eriti ahvatlevana palga poolest, kuid oli seda võimaluse poolest, näha maailma. Niisiis võtsin ennast töölt ajutiselt vabaks ja sõitsingi 1973. aasta jaanuaris Ukraina pealinna, Kiievisse ja sealt lennukiga Ivano-Frankovskisse. Ülejäänud 30 km tuli läbida taksoga, kuna hilise aja tõttu bussid enam ei liikunud. Õnneks ei olnud taksohinnad siis veel seda, mida need nüüd on. Kuigi vanasõna ütleb: kust ukrainlane on läbi läinud, seal pole juudil enam midagi teha, ei pidanud see minu taksojuhi puhul paika. Kohtasin seal olles üsna vastutulelikku suhtumist kõigi poolt.Näiteks, kui küsisin ühelt miilitsaleitnandilt teed rajatava puitlaastplaatide tehasesse, peatas see ametimees üsna lihtsa enesestmõistetavusega mööduva bussi ja paigutas mind sellele.
 
Nadvornaja ehk ukrainapäraselt Nadvirnja asub Lääne-Ukrainas, üsna Poola piiri lähedal. Huvitav linnake, kus ei olnud ühtegi venekeelset silti.  Kas see oli tingitud antipaatiast, mida eriti lääne-ukrainlased tunnevad venelaste vastu? Oli külm, -18C, kuid sisemaiselt kuiv kliima ei lasknud seda tunda. Eestis oleks sama temperatuur tundunud hulga külmemana.
 
Venekeelsete siltide puudumine tekitas mõnikord peamurdmist. Peale saabumist otsisin tulutult linnakesest mingit söögikohta, seda leidmata. Viimaks sattus silm nägema ukrainakeelset silti "перукарня", mis tekitas arusaama pirukabaarist. Seda enam, et läbi akende paistis valgetesse kitlitesse riietatud personal. Missugune pettumus, kui sisse astudes osutus koht hoopiski juuksuritöökojaks! Hiljem selgus, et oleksin hoopiski pidanud otsima kohta nimega "їдальня" - söökla.

Linnas oli segamini uusi ja vanu ehitusi. Tänavad olid laiad, autoliiklus hõre. Hotell kujutas endast staliniaegset hoonet kõrgete tubade ja rikkalike ornamentidega fassaadiga. Omapärasena tundus küttesüsteem - igas ruumis olid kahhelahjud, mille ukse kõrvale oli üsna barbaarselt raiutud auk ja seal läbi viidud  kraaniga gaasitoru. Kütmiseks visati lihtsalt põlev ajaleht ahju ja avati gaasikraan. Sellist süsteemi nägin linnas hiljem paljudes kohtades. Hotelli mugavusele pani krooni pähe sealne WC, mis asus praktiliselt õues. Sinnapääsemiseks tuli väljuda majast ja mööda pikka rõdu sammuda logiseva uksega ruumi, mis ... jah! Kirjeldada seda sõnadega ju võib, kuid ettekujutus jääb kahvatuks. Ruumis puudus elektrivalgustus. Ainsaks valgusallikaks oli õues olev laternapostil kõlkuv valgusti, mille kiired läbi uksepragude ruumi ulatusid. Ilmselt hämarusest tingituna, ei olnud paljud hädalised "märki" tabanud ja poti ümber, millel, muide, puudus prill-laud, olid maalilised hunnikud külmunud ... sedasamust kraami. Paberikorv näis olevat nurgas, kuid lähemal vaatlemisel tuli ilmsiks, et tegemist ei ole hoopiski järjekorda ootava hügieenivahendiga, vaid juba kasutatuga. Vastavalt paljudes NSV Liidu linnades levinud kombele ei visatud seda potti, et mitte ummistada peene läbimõõduga kanalisatsioonitorusid. Kõigele sellele lisaks veel -18 kraadi pakast, mille eest irvakilolev uks põrmugi ei kaitsnud. Võis ainult kujutada, milline lehk valitses seal ruumikeses ja selle lähemas (ja miks mitte ka kaugemas) ümbruses soojal aastaajal. 
 
Minu tööst seal ei saanud siiski asja, sest esialgsed tingimused, mis mulle enne kohalesõitu lubati, olid muutunud. Ja seda mitte minu kasuks. Õnneks peatus samas hotellis üks Eestist pärit kaugsõidu veoautojuht, kes küütis mind Lvovi, kus siis rongiga tagasi Tallinna loksusin, mitme kogemuse võrra rikkamana. Ma ei ole kunagi kahetsenud seda reisi.
 
Olin niisiis tagasi oma koduses töökojas Tehnika tänaval, oma igapäevase töö juures. Elu jatkus tavalist rada mööda: töö Tallinnas, komandeeringud Eestis. Saatusel aga oli mulle juba varuks üks uus väljakutse.
 
 
 
Poole meie Tehnika tänava keldris asuvatest ruumidest võttis enda alla samale firmale kuuluv elektrimootorite mähkimise töökoda. Saime ruttu lähedasteks ja ühel päeval tekkis minulgi tahtmine proovida oma kätt selles töös. Tehnika on alati olnud minu tugevam pool ja nii ei valmistanud ka see töö ei praktikas ega teoorias mulle mingit raskust. Pealegi oli see suurepäraseks vahelduseks senisele mustlaselule. Kaasa aitas ka teadmine, et lõpuks ometi teen ma midagi, millest tõesti kellelegi ka kasu on. Ja nii juhtuski, et vahetasin üsna märkamatult elukutset ega ole seda siiani kahetsenud. Rääkimata sellest, et sissetulek suurenes tunduvalt kõrvaltööde näol, oli see töö ka huvitav. Mul olid head õpetajad ja aastate möödudes võisin kindlalt öelda, et elektrimootorite juures ei olnud enam midagi, mida ma poleks teadnud, niihästi teoreetilise, kui ka praktilise poole pealt. Just see oskus oligi selleks, mis mind aitas läbi edasise elu.
 
                       *
 
1971. aastal oli mul võimalus osaleda rahvusvahelisel ehitusmaterjalide näitusel Moskvas. Kuna olin aeg-ajalt tegutsenud hotelli "Viru" ehitava Soome firma ARE tõlgina, siis palgati nende poolt mind tõlgiks. Näitus toimus Sokolniki pargis ja kestis terve septembrikuu. Sain kaubeldud omale töölt pikema puhkuse (tavaline puhkus kestis sel ajal vaid kaks nädalat) ja nii sõitsimegi koos ARE elektrikutega kolm päeva enne näituse algust näitust püsti panema.

Päevad möödusid lõbusalt. Elasime Gorki tänaval suures "Inturisti" hotellis. Alguses paigutati mind omaette väikesesse kahekohalisse numbrisse, kuna nõukogude seadus kaitses oma kodanikke välismaalaste kahjuliku mõju eest. Hiljem vist taibati, et kuna ma niikuinii viibin pehkinud kapitalistliku riigi esindajatega kogu päeva koos, siis pole öine isoleerimine tingimata tarvilik. Või oli põhjuseks lihtsalt kohtade puudus, ei tea, kuid paari päeva pärast koliti mind samasse, soomlaste kahetoalisse numbrituppa, kus leidus ka diivan minu jaoks. Hiljem, peale soome elektrikute lahkumist jäeti mind rahumeeli samasse tuppa kuni näituse lõpuni. Mina muidugi ei protesteerinud, kuid firma esindaja kratsis küll kukalt, kui sai arve minu elamise eest.

Näituse päevad olid üsna põnevad. Sinna mahtus niihästi meie osakonna tutvustamine tavapublikule, kui ka kohtumine ja alustavate lepingute sõlmimine kohalike ja kaugemate firmade esindajatega. Kui palju neist lepingutest ka tegelikult ellu viidi, ma loomulikult ei tea. Alguses oli tegemist, et külastajatega kuidagimoodi toime tulla, kuid juba paari päeva pärast suleti võimalus vabalt eksponaatide vahel ringi liikuda, sest "loomulik kadu" hakkas juba silmnähtavaks muutuma. Muuhulgas viidi minema ka kassettmagnetofoni kassetid, millega vähemalt tookord polnud Venemaal veel midagi peale hakata.
 
 
 
Omapäraselt koomiline juhus näitas nõukogude riigi hirmu kõige välismaise ees. Nimelt oli meie firmal jäänud toomata mõned esitlusbrošüürid. Need saabusid mõni päev peale näituse avamist. Kuid sisse meest koos brošüüre sisaldava pakiga ei lastud. Kusagilt ilmus välja üsna arvukas seltskond mingeid tumerohelisi mundreid  kandvaid seltsimehi (hiljem sain teada, et need olid tollitöötajad), kes täiesti ühemõtteliselt sundisid tagastama kahtlase kirjanduse tuldud teed. Soomlasest mees, kes need kohale oli tassinud, vihastas, viskas oma paki käest välisukse ette ja lahkus. Järgnev tegevus oleks olnud jäädvustamist väärt. Nimelt ei osanud tollimehed nüüd enam seisukohta võtta, mida peale hakata kahtlase pakiga. Kuni osa neist läks kõrgemalt poolt juhtnööre saama, seisid kaks valves, et midagi ei sattuks kõrvaliste inimeste kätte. Sebimist oli palju, kuni lõpuks julgeti pakend avada ja sisuga tutvuda. Mind tõlgina ei usaldatud. Kusagilt otsiti välja vene rahvusest soome keele oskaja, kes siis rida rea haaval veeris ametimeestele ette kirjanduse sisu. Kui viimaks oli leitud, et neis brošüürides ei kutsuta üles Nõukogude Liidu valitsust kukutama, anti luba need vastu võtta. Kogu see tsirkus kestis ei rohkem ega vähem, kui 7 tundi.

Näitusepäevade tippsündmuseks oli seltsimees Leonid Brežnevi isiklik külaskäik. Kui tavaliselt oli näitus avatud iga päev kella 10-st, siis tol päeval jäi see hommikul tavakodanikele suletuks. Umbes kell 11 sammusid kõikide osakondade vahelt läbi tumedates ülikondades valvsa silmavaatega nooremapoolsed meeskodanikud ja varsti peale selle ilmus suur juht isiklikult. Vaatamata suuremalt vasakule või paremale, tatsus isand ka minust umbes meetri kauguselt mööda, kuulates üsna ükskõikse näoga temale seletusi jagavat meest. Umbes tund peale selle avati näitus ka lihtsurelikele.

Meie osakonna kõrval oli esindatud Iraani väljapanekud koos  tõeliselt kauni, mustasilmse naisgiidiga. Islamihullustus ei olnud Iraanis veel võimule pääsenud ja neiu kandis vägagi euroopalikke rõivaid. Teisel pool olid Poola ja Saksa osakonnad. Ega mul suurt aega ei jäänudki ringivaatamiseks, sest kohal pidi olema pidevalt. Kunagi polnud teada, millal mõni firma esindaja võis meie vastu huvi tunda. Ei jäänud aega ka Moskvaga tutvumiseks, kuna näitus oli avatud kõikidel nädalapäevadel.

Nõukogude Kaubanduskoda korraldas suure banketi Soome esindajate auks, kuhu ka mina olin oodatud. Tundsin ennast üsna tähtsana kõigi nende kõrgete tegelaste kõrval, kes pidevalt minu abi vajasid, et järjekordset küsimust arutada. Õnneks oli minu vene keel vähemalt tollal üsna heal tasemel ning probleeme tõlkimisega ei esinenud.
 
Näitusega seoses sain ka mina koos teiste soomlastega kutse Soome suursaadiku vastuvõtule. Kuna selline sündmus oli esmakordne minu elus, pelgasin pisut mõne tähtsa etiketireegli vastu eksimist. Õnneks laabus kõik normaalselt.  
 
                       *
 
Elu Tallinnas läks aga omasoodu ja varsti otsustas selleks ajaks meie juba suureks kasvanud ja uueks nimeks Kodumasinate Remondi Tehas saanud ettevõte koondada üle kogu linna erinevates kohtades asetsevad väikesed töökojakesed ühte suurde vastvalminud hoonesse Kadaka puiesteel. Võib arvata, et senist, suhteliselt vaba elu nautinud töölistele, ei meeldinud nii suur muutus eriti. Kadus ju ka lisateenimisvõimalus eratööde ehk nn. haltuura näol. Mitmed lahkusid teistesse tööpaikadesse ja ka mina, peale mõningast arupidamist, vahetasin oma töökoha 1978.a. kodule palju lähemal asetseva kummitoodete tehase "Polümeer" vastu peale 18-aastast tööstaaži oma esimeses töökohas. Uus töökoht oli ainult 15-minutilise jalutuskägu kaugusel kodust. Ametiks sai muidugi endiselt mootorimähkimine. Tundsin ennast oma uues tööpaigas üsna hästi. Seda enam, et enam polnud tegemist tagantsundivate tähtaegadega, kuna needsamad tähtajad määrasin suuremalt jaolt mina ise. Ka eratööde võimalus säilis ehkki küll vähemal määral. See-eest tegin tööd ka Ranna sovhoosile, mille eest maksti üsna hästi. Kes teab, kuidas minu edasine elu oleks kujunenud, kui taas poleks sekkunud kõikvõimas juhus.

Olin töötanud sellel töökohal juba 12 aastat ja olukorraga üldiselt rahul. Töö ei olnud mingil määral raske ja läbisaamine töökaaslastega hea. Mitte miski ei ennustanud selle perioodi lõppemist, kui äkki....!
 
Ühel hilissuvisel päeval 1989. aastal juhtus õnnetus minu emaga, kes kukkudes murdis reieluu kaela, mida ekslikult ka puusaluuks nimetatakse. Kuna ta elas üksinda, vajas ta viivitamatult abi. Samal päeval lahkusin oma senisest elupaigast Sõle tänaval ja seadsin end sisse ema juures Nõmmel. Kas ma võisin aimata, et see koht saab taas minu elupaigaks järgmiseks 20-ks aastaks? Minu töölkäimine nõudis minult endisega võrreldes palju rohkem aega, kuna töökoht asus nüüd linna teises servas, kuid ema ei võinud jääda pikemaks ajaks ilma abita. Appi tuli õnnelik juhus. Minu endine töökaaslane oli asutanud kooperatiivi, mis tegeles mootorimähkimisega põllumajanduslikele ettevõtetele. Ja täiesti juhuslikult kohtudes pakkus ta mulle seal tööd. Võtsin selle muidugi rõõmuga vastu, sest nüüd oli mul võimalus olla oma aja peremees. Võisin ise määrata oma tööaega või töötada koguni kodus. Ja nii algas minu järgmine tööperiood 1. septembril 1989.a. kooperatiivis "Veger".

Olin järjekordselt saavutanud seljavõidu kiusliku saatuse üle ja elasin rahulikku elu. Tööd oli palju ja palk korralik. Tööpäevad olid lühikesed, kuna jõudsin tavaliselt juba lõunaks oma töödega valmis. Mõnikord võtsin tööd lihtsalt koju kaasa ega tarvitsenud päevade kaupa töökotta nägu näidata. Nii möödus viis aastat ja paistis, et tulevik on roosiline. Kuid saatusel oli valmimas järjekordne vingerpuss. Saabus kauaoodatud Eesti Vabariik ja sellega koos kadusid tasapisi kolhoosid ja sovhoosid ning ....
kahjuks ka meie tööpõld. Tööd jäi ikka vähemaks ja vähemaks, kuni otsustasin, et mulle aitab.

Olen ennast alati pidanud saatuse pailapseks, kuna mul ei ole kunagi tulnud omale tööd otsida. Ikka on töö olnud see, mis mind üles leiab. Nii ka nüüd. Meie tuttav soomlane oli avanud oma töökoja Tallinnas, Lasnamäe kaugeimas servas Punasel tänaval ja kutsus nüüd mindki sinna. Ehkki töö oli senisest täiesti erinev, võtsin selle ometi vastu. Ja nii hakkasin septembris 1995.a., nüüd juba tootmisdirektorina viima ellu oma bossi plaane. Uhkest ametinimetusest hoolimata tuli mul tegeleda niihästi tööde organiseerimisega, kui ka koristamise ja muu sellisega, sest ka see töö tuli ära teha ja keegi minu alluvatest ei vaevunud selleks oma aega raiskama. Käsutamine aga pole olnud minu loomusele kunagi omane. Nii venisid minu tööpäevad tihti 10-tunnisteks. Tööks oli meie firmal
lateksist libisemisvastaste kummikalosside valmistamine. Kuna toode oli alles algusjärgus ega olnud saavutanud läbimurret, tuli meil veenda tarbijaid selle headuses. Head olid need küll, kuid nende kaubanduslik välimus ei olnud just kiiduväärt. Ka puudus minu peremehel igasugune diplomaatia võimalike  soome hulgiostjatega läbikäimises ja nii jäigi seekordne tööpõld üsna lühikeseks. Juba järgmise aasta märtsis likvideeriti kogu ettevõtmine koos saadaoleva palgaga. Kõige lõpuks oskasin veel seadmeid demonteerides kukkuda ja oma kannaluu üsna haledalt murda. Vaat sulle siis saatuse pailast!

Haiglast väljudes olin niisiis ilma tööta ja sissetulekuta. Näis, et esimest korda elus jätab minu seni laitmatult funktsioneerinud saatus mind hätta. Kuid ei. Üks minu tuttav viis mind kokku JAT Grupi AS-iga, mis tegutses tööriistade laenutajana. Pikema jututa sain tööd ja taas mootorimähkijana ehkki mitte koosseisulisena.  Olles mõne kuu 
seal töötanud, viis  nüüd   üks sealseid inimesi mind omakorda lausa käekõrval tollasesse AS Ehitustööriista, hilisema nimega AS Cramo, Kadaka teel Tallinnas.  26. detsembril 1996.a. algaski minu viimane tööperiood.
 
Minu järgmiseks ametinimetuseks sai remondispetsialist ja tööks kõikvõimalike vanade, rikkis elektriseadmete remontimine.  Selle kõrvalt tegutsesin ka mootorimähkimisega, kuni lõpuks leiti juhtkonna poolt millegipärast, et seda tööd võib ka väljast sisse osta. Polnud minu asi kõrgematele härradele aru pähe panna ja nii jäigi minu tegevuseks vaid tööriistade remont. Ainsa elektrikuna oli minu tööpõld lai ja kuna seadmed olid esialgu vanad, siis tööpuuduse all ma ei kannatanud. Ajapikku muutusid ka töötingimused paremaks, välja arvatud palk, mis ei tahtnud kuidagi tõusta. Hiljem selgus, et selles asutuses olidki ühed samasisuliste ettevõtete madalaimad palgad, mis muidugi ei käinud kõikvõimalike kontoritöötajate kohta. Minu puhul oletati vist, et eakas ja tagasihoidlik mees ei hakka nurisema oma väikese palga pärast. Alles siis, kui olin teinud teatavaks oma lahkumiskavatsuse, tõsteti minu palka nii näpuotsaga.  Mind see siiski ei häirinud, kuna mul oli alati ka lisatööd, millest minu ülemused teadlikud ei olnud ja mida ma neile ka  teatama ei läinud, ja seega sissetulek kokkuvõttes piisav.
 
Töö oli huvitav, kuigi tihti üsna väsitav. Kuna meie ettevõte laenutas ka ehitustõstukeid, kuulus minu tööde hulka ka nende monteerimine ja hilisem hooldamine. Ja seda mitte ainult Tallinnas, vaid üle kogu Eesti. Kord viis see mind äsja mahamüüdud ja remontivajava tõstuki kannul koguni Helsingisse.
 
Selle juhtumiga seoses peab rääkima pisut Euroopa Liidus valitsevast mõistusevastasest arusaamast. Kuna nimetatud tõstuk oli vana ja oleks tegelikult juba ammu kuulunud mahakandmisele, olin selle seadnud uuesti töökorda, kasutades nõukogude päritoluga elektrikomponente. Millegipärast ei jäänud see ümberehitamine soome firma esindajale silma ette enne, kui tõstuk oli juba Soomes. Siis tekkis probleem. Euroopa Liidu pedantsed seadused ei lubanud vene päritoluga seadmete kasutamist ja nii pidin ma minema Helsingisse, et vahetada need ringi originaalilähedaste vastu. Selleks saime seal mingilt igivanalt, aastaid laoplatsil seisnud samatüübiliselt tõstukilt elektrikilbi sisu, mis tuli ümber paigutada. Kui öelda, et nn. "uus" kilbi sisu oli vaid roostetanud, siis poleks see päris õige väljend. See oli pehmelt öeldes lausa pehastanud. Loomulikult ei hakanud tõstuk enam peale seda tööle, kuid see ei häirinud kedagi peale minu. Vastupidi: mulle seletati, et nüüd on võimalik kutsuda välja vastavad spetsialistid, kes asja korda ajavad. Miks nad ei oleks seda võinud teha enne ümberehitamist, jäi mulle arusaamatuks. Vanasti öeldi mõistusevastase tegutsemise kohta - vene värk, nüüd siis sobiks selle kohta ilmselt - euroopa värk.
 
                       *
 
Tallinnas on väga vähe kõrgeid paiku, kus ma ei ole viibinud. Olen olnud Raekoja ja Oleviste tornis, kõrghoonete katustel ja Pika Hermanni tipus. Et ma oma vanuse poolest ei oleks sobinud seda piisavalt rasket tööd tegema (tõstuki mastijätkud, mis üksteise otsa tõstetakse, kaaluvad 80 kg), ei huvitanud minu peremehi vähimalgi määral. Juhtumisi ei kartnud ma kõrgust. Asi, millega nii mõnigi meie nooremate meeste hulgast ennast välja vabandas ja kuna teisi lihtsalt ei olnud, olin mina sunnitud seda tööd tegema. Nii juhtuski, et sattusin seljavigastuse tõttu haiglasse, operatsioonile mille tagajärjel veetsin üsna mitu kuud haiguslehel. Lisaks sellele võib veel mainida, et kõiki montaažitöid, mis olid seotud tõstukite paigaldamisega, teostasime ilma vähimategi kaitsevahenditeta kõrgusest olenemata, mis juhtkonna silmis ei omanud mitte mingisugust tähtsust.

Nii möödusid järgmised 9 aastat, mille hulka mahtus ka minu pensioniea kättejõudmine 2002. aastal. Jätkasin töölkäimist, mille vastu minu peremeestel midagi ei olnud, pigem vastupidi, kuna see ettepanek tuli esmalt just nende poolt.  2005. aastal otsustasin siiski jääda pensionile koos osalise töölkäimisega, kuni 2006. aasta mais sattusin teatavasse vastuollu ühe minu mõnevõrra kiusliku iseloomuga töökaaslasega, kes ilmselt kadestas minu vabadust. Ma ei ole kunagi tahtnud tüli kellegagi, kuid nüüd ei jäänud mulle valikut. Targem annab järele!  Leides, et olen töötanud juba piisavalt, tegin senise eluga lõpparve ja jäin lõplikule puhkusele. Ja sellest ajast alates olengi ma nüüd elanud pensionäri vaheldusrikast ja sisutihedat elu, mille hulka on kuulunud vahete-vahel  isegi ka töölkäimist. Muutus, mida ma ei kahetse.