Rakvere

 

 

Rakvere

 

Rakvere! Kõikidest Eesti linnadest on just see linn mulle kõige südamelähedasem. On ju minu elu esimesed 10 eluaastat olnud seotud just Rakverega. Ja ehkki mind ei ühenda  praegu enam midagi selle linnaga, tundub taaskohtumine siiski alati erutav. Linna sisse sõites möödun alati oma kunagisest kodumajast Rahvaaia kõrval ja isa tööpaigast Maavalitsuse majas. Järgnevad Rakvere teater ja Vallimägi ja muidugi minu kunagine  lemmikpaik - Rahvaaed ise. Meenuvad kõik minu tolleaegsed sõbrad, kes on ammu kusagil mujal ja kellega mul ei ole olnud kokkupuuteid aastakümneid.

Palju on muutunud. Linnaserva, kus kunagi oli tühi maa, on kerkinud uusi elamuid ja ettevõtteid. Ainult suure vaevaga on võimalik veel silme ette manada omaaegseid mängukohti niihästi oja ääres, kui ka "Risu" metsas. Kus on nüüd kõik minu mängukaaslased? Kas ka nemad meenutavad vahete-vahel neid ammumöödunud aegu?

Minu kunagine kodumaja ei või just uhkustada oma välimusega. Ka siis, aastate eest ei paistnud ta silma erilise iluga, kuid praegu jätab ta küll üsna räämas mulje kontrastina paljudele muudele elamutele.

 

 

 

Välisuks, mis minu ees ja taga on korduvalt avanenud ja sulgunud ... 

 

... ja korteriuks, mis  pakkus kindlusetunnet, kui selle enda järel sulgesin ja elamusrõõmu, kui selle väljumiseks avasin.

 

Nüüd avavad neid uksi teised käed.

 

Minu kunagise parima sõbra, Vello, kodumaja meie naabruses ei ole peaaegu üldse muutunud.

 

Selle maja õues oleme palju mänginud.

 

Isa kunagine tööpaik, Maavalitsuse maja, on saanud uue, esindusliku välimuse. Ka siin olen ma korduvalt käinud küll isa vaatamas, küll nääripeol.

 

Lausa tundmatuseni on muutunud Rahvaaed. Seda õnneks paremuse poole. Puhtuse ja korra poolest võib ta julgelt üle õla vaadata paljudele teistele Eestimaa esindusparkidele. Pardid  tiikidel on uued asukad. Minu lapsepõlvest mäletan ainult paari luike, kes majesteetlikus rahus tiigipinnal ujusid.

 

Tagaplaanil on ähmaselt näha üks neist luikedest

 

 Kas ka praegu katab murupinda kevadeti stsillade helesinine vaip?

 

Siin, teatrimaja taga oli kunagi nõlv, kus me saime oma esimesed suusasõidukogemused ja jälgisime põnevaid vabaõhuetendusi.

Allikas, mida me imetlesime ja asjatult ootasime, millal see ükskord tühjaks saab, on nüüdseks saanud soliidse raamistuse kivimüüri näol.

 

Siiski on säilinud veel midagi, mis meenutab ammumöödunud aegu. Veskikivist laud on vana tuttav ehkki tema jalg tundub olevat uus.

Alles oli ka tihe lehepadrik tiigi kaldal. Kas ka tänapäeval keegi neisse

käike teeb?

 

 


 

Kreutzwaldi kuju tagant viis kunagi Vallimäele kitsas puust astmetega trepp. Selle jälgi võib praegu ainult aimata.

Treppi ääristanud puud on tublisti kasvanud.

 

 Vallimäel olevas linnuses on raske ära tunda tollaseid lagunemas olnud varemeid, mille keskel me mängisime. Hea, et Rakvere uhkus on saanud uue elu ja osalt ka välimuse.

 

Vallimäe serval, seal, kust meil poisikestena oli tavaks  omatallatud teerada mööda mäkke tõusta, kõrgub ähvardavana muistse metshärja kuju, mis on tekitanud palju poleemikat.  


 

Minul endal on raske võtta seisukohta. Ühest küljest on tarvas sümbolina muidugi õigustatud, sest Rakvere iidne nimetus esmakordselt mainituna 1226. aastal Läti Hendriku kroonikas on  ju Wesenbergh ehk Tarvanpää. Teisest küljest oleksin mina isiklikult eelistanud tagasihoidlikumat kujundust. Võibolla selle tõttu, et esmapilgul tundub see gigant minu jaoks harjumatu võõrkehana. Kuid, nagu öeldud, on see vaid minu isiklik arvamus. Teostuse poolest ei saa kujule midagi ette heita.

Rakvere ajaloost loe siit

 

Järgnev jalutuskäik viib mind minu vana kooli juurde. Tee Rahvaaia kõrvalt piki Vabriku tänavat  kulgeb mööda kunagisest sepikojast, kus me poistega tihti jälgisime sepa tööd. Aupaklikust kaugusest, muidugi. See on jätnud minu mälestustesse niivõrd sügava mulje, et kui ma kujutan endale ette sepikoda, siis esimesena meenub mulle just seesama väike, kuid erakordselt kauni arhitektuuriga hoone.

 

Siit ei ole enam pikk maa koolini. Tiigi tänav lõpeb just meie kooli ees.

 

Selles tagasihoidlikus puumajas möödusid minu kolm esimest kooliaastat toreda klassijuhataja Gerda Lindma käe all. Tundsin ära isegi minu kunagise klassiruumi aknad. Maja sisemus on kindlasti tundmatuseni muutunud. On rõõm näha, et minu esimene tarkusetempel on väga heas korras.

Kui palju minu endistest klassikaaslastest on veel olemas ja kus nad kõik on? Sellest ajast on möödunud ju 60 aastat, kui ma neid viimati nägin.

 

  Koolimaja õues võetud klassipilt on ainus, mis mul on säilinud ehkki mind ennast seal ei ole. Olin just sel päeval haige.

 

 Kas tunneb keegi ennast neil piltidel?

1949.a.

1950.a.

 

Kõrvaltänavatel, mis viivad jaama suunas, on mitmeid ilusaid eramuid. Osa neist on kindlasti uued, kuid osa maitsekalt renoveeritud. Inimene, kes on harjunud elama keset lärmakat ja kiirustavat Tallinna, oskab hinnata siinset rahu ja vaikust.

 

Meie pere esimene kodu asus kusagil siin Võidu tänaval.

Kas mitte selles majas ei olnud kino, kus ma sain oma esimesed filmielamused?

 

Tagasi kesklinna poole. Hotell Tallinna tänaval on samal kohal, kus see oli ka minu komandeeringu ajal 1967. aastal, kuid nagu paljud Rakvere majad, on ka see  nüüd laitmatus korras.

 

Uued majad on ilma arhitektuuriliste liialdusteta, mida kahjuks liiga tihti võib leida Tallinna uusehituste juures.

Keskväljak on esinduslik ja omanäoline.

Kunagi laideti linnavalitsust näiliselt tarbetu rahakulutamise pärast väljaku ehitamisel, kuid tulemus räägib enda eest. Linn sai sellega juurde uue vaatamisväärsuse.

 

Vana turuhoone on oskuslikult renoveeritud.

Hämaralt meenub, et siingi sai lapsepõlves emaga käidud. 

 

Kusagil siin, nende majade juures oli vist lasteaed, kus ma mõned kuud käisin. Loomulikult võin ma ka eksida.

Rohelust on linnas piisavalt palju, nagu ka vett. 

Kas mitte selles kohas ei ole võetud allolev pilt?

 

 

♦   ♦   ♦

 

Rakvere ei kuulu kaugeltki mitte suurlinnade hulka. Kuid loota, et seda jõuab ühe päevaga läbi käia, on naiivne. Seegi kord jäi palju nägemata, mis tuleb heaks teha juba järgmisel külaskäigul. Jäi käimata Tammikus, samuti kalmistul, kuhu on maetud ka minu vanaema. Jäi vaatamata jaamahoone, kus me purukspommitatud rongist 1944. aasta sügisel hädavaevu pääsesime. Muuseumide külastamisekski ei jätkunud enam aega ega ka jõudu.  Lõpuks jäi ka lihtsalt kõndimata Rakvere tänavatel, sihitult, otsese eesmärgita. Nostalgia? Jah, väga suurel määral. Rakvere on minule rohkem, kui ainult kunagine kodulinn.  Ta on osa minust. Suur osa! Ela hästi, Rakvere ja kõike head teile, rakverelased! Kohtumiseni järgmisel aastal!

 

Suvi 2008                                Vaata albumit