Minu lapsepõlve lugu

                                                                                                                                              

Lapsepõlv on jäänud kaugele aegade taha ja mõnedki mälestused püsivad meeles vaid ähmaselt. Nii mõndagi mäletan täna võib-olla hoopis teisiti, kui see tegelikult toimus. Võimalik, et aegade kulg on lisanud heledamaid värve nii mõnelegi sündmusele, kuid samas võib ka olla, et eaka inimese realismitaju näeb süngemates toonides seda, mis lapse meelest ei olnudki halb. Järgnevad mälestused on vaid osa sellest, mida ma mäletan ja mille kohta võin öelda, et see tõesti just nii toimus. On veel teisigi mälestusi, mis koosnevad üksikutest pildikestest ja meenutustest, mida ma ei oska kuhugi paigutada ega millegagi seostada. Seetõttu ma ei peatu neil pikemalt.

    ***
                                                       
Olen sündinud 18.septembril 1939.a. Rakveres. Elasime algul Võidu tänaval, hiljem Vene tänaval suures, 5-toalises korteris. Seejärel kolisid minu vanemad Näituse tänavale omaaegse mõisa pargi - Rahvaaia kõrval. See on ka üldse esimene koht, millest mul minu elus mingeid mälestusi on. Magamistoa aknast avanes kaunis vaade  Vallimäele ja iidse lossi varemetele. Teiste tubade akendest paistis park oma vägevate põlispuudega, mis lapse meelest näisid ulatuvat lausa pilvedeni. Kui ma olin juba sellises eas, et mind koos kaaslastega, kes kõik olid minust aasta-paari võrra vanemad, iseseisvalt välja lubati, olid mõlemad kohad meile põnevateks mängupaikadeks. Vanemate mõningast muretust võis seletada sellega, et tollases Rakvere linnas oli autosid ehk paari käe sõrmedel lugeda. Millegipärast ei tekitanud Rahvaaias asuv tiik ...
 
 
            
 
 
... ega ka lossivaremete pooleldi sissevarisenud koopad  ja lagunevad müürid neis erilist ärevust. Siinkohal tuleb küll kohe mainida, et nii üks, kui teine koht ei huvitanud meid eriti. Tiik ehk ainult sedavõrd, kui sealt niidijupiga püütud kalamaimud meile põnevust pakkusid. Loomulikult rändasid need peale püügi lõppu tiiki tagasi. Lossi koobastes ei tea ma kedagi minu kaaslastest olevat seigelnud, samuti, nagu jäi meil ka ronimata varemetele. Seevastu peitusemäng nende keskel oli põnevamast põnevam.

Rahvaaed pakkus meile samuti ohtralt mänguvõimalusi. Tohutud lehetihnikud tiigi kaldal olid nagu loodud neis käikude tegemiseks.
 
           
 
Lapse meel leidis tegevust alati. Kevadeti kattis peaaegu kogu pargi pinda stsillade õitemeri, mis oli vaimustav vaatepilt.
 
            
 
 
Parki ehitati hiljem ka väike kõlakoda, mille seinte vahel leidus huvitavaid labürinte, mis olid sobivad peitusemänguks. Sealsamas sai tehtud ka oma esimesed tutvused tubakaga, mis piirdus küll vaid mõne leitud sigaretikoni tossutamisega. Mina olin küll selle tegevuse juures tegev siiski ainult pealtvaatajana. Hiljem asus, ja asub veelgi, samas kohas tenniseväljak paari platsiga, mis meis mingit huvi ei äratanud, kuna sellise spordiga polnud keegi meist kokku puutunud ja ega tollal  õieti kuigi palju mängijaidki näha olnud.

Mitte kaugel meie majast asus nn. Risu mets. Milline oli selle ametlik nimetus või kas seda üldse oli, ma ei tea siiani. Ka seal leidus kevadel ohtralt lilli, peamiselt pääsusilmi ja nurmenukke. Neid sai siis koju toodud lausa lademetes ehk laulusõnade kohaselt: "... kaits peokest täis lillesid..." Mets peitis endas ka palju sõjategevuse jälgi, kuid õnneks olime kõik veel sellest east kaugel, et tunda huvi paugutamise ja muu ohtliku tegevuse vastu ja nii pääsesime halvemast. Kodu lähedal asuv oja oli samuti põnev koht mängimiseks. Vett oli seal küll vaevalt põlvini ehkki leidus ka sügavamaid kohti. Igatahes ujuma õppimiseks jäi sellest väheks ja nii ei oskagi ma tänini seda kunsti.
 
Lääne-Virumaa Maavalitsus 
 
   
Isa töötas sel ajal Rakveres Lääne-Virumaa Maavalitsuses arhitektina. Töökoht asus viiekümne meetri kaugusel kodust, üle tänava. Mõnikord viis ta mindki vaatama oma kabinetti ja näitama oma töökaaslasi. Tegelikult näidati vist küll hoopis mind töökaaslastele. Ema oli kodune. Ka minu emapoolne vanaema elas samas majas omaette ühetoalises poolkeldrikorteris. Temast ma ei mäleta õieti midagi. Meenub ainult kord, kui ta mind kirikusse viis ja teine kord, kui me koos läksime poest lõssi, kooritud piima, ostma. Olin vapralt kaasas oma väikese, nöörist veetava puust veoautoga ja minulegi pandi samasse autokasti tilluke ämbrike sinaka vedelikuga. Viimane ettevõtmine andis vanaemale põhjuse südamest naermiseks. Nimelt olin ma vedanud oma "koormat" usinalt üsna meie kodumajani, kuid siis äkki arusaamatul põhjusel visanud autonööri käest ja sõnadega: "Koojem jaske (koorem raske)"! lipanud ees kodu poole. Ema sõnade kohaselt oli tegemist vaikse, heatahtliku inimesega, kes minu eest väga hoolitses. Vanaisa oli surnud kaua enne minu sündimist.

Ema hooleks oli kogu kodune majapidamine, sest isa oli hõivatud oma tööga ja peale selle oli ta ka suur seltskonnainimene, mis seisnes peamiselt kaaslastega ühises napsutamises. Piiri ta küll pidas, kuid emaga oli sellel teemal korduvalt ägedaid riide. Kord saatis ema mind teda isegi Rahvamaja pargis olevast kõrtsist koju tooma, mis jäi muidugi ainult ürituseks. Kui ma siis üksi koju saabusin, sain emalt korraliku keretäie. Olin muidugi hingepõhjani solvunud, kuid alles hiljem, täiskasvanuna, sain aru temast, sest ajad olid ärevad ja ema närvid üsnagi pingul.

Emal olid suured teadmised majapidamisest. Mul oli siis ja on praegugi selline arvamus, et ei  olnud olemas  ühtegi majapidamisse  puutuvat  tegevust ega  ka mõnda hoopis teistsugust tööd, mida ta poleks osanud. Muidugi oli tolleaegne majapidamiskoolitus kaugelt üle praegusest, kuid ema tegi ka selliseid töid, mida koolis ilmselt ei õpetatud. Kui me kolisime Näituse tänavale ja isa oma kombe kohaselt läks sõpradega kolimist tähistama, pani ema üles laelambi ja ühendas uksekella. Hiljem tunnistas ta minule, et enam ta küll seda teha ei oskaks. Kuid häda sundis ja hakkama ta sai. Mäletan teda alati, kas köögis askeldamas või midagi õmblemas. Tema tehtud tikandid on pannud praegugi inimesi ahhetama. Suurem osa meie pere riietusest oli valminud tema osavate käte all. Millegipärast mäletan väga selgelt seda, kui ema koos vanaemaga vorste tegid. Kuidas need maitsesid, seda ma muidugi ei mäleta, kuid arvestades ema ja vanaema vilumust, ei ole selles kahtlust.
                                       
Korter oli meil esimesel korrusel ja minu mälestuste järgi üsna ruumikas, koosnedes kolmest avarast toast, köögist, vannitoast ja WC-st. Kanalisatsioon oli olemas suure imbkaevu näol hoovis, kuid Maavalitsuse majast tänava alt tulev veetoru oli mingil moel kannatada saanud ja kogu minu sealelamise ajal tuli vesi kanda sisse õues asetsevat pumpkaevust. Ka WC-s tuli vesi lihtsalt peale kallata ja võib arvata, kui palju selliselt vett kulus. Samuti tuli sisse tassida vannivesi, mida soojendati vanniahjuga. Seda siiski vaid mõnel üksikul juhul, sest veekulu oleks sellisel puhul olnud juba liiga suur. Pesupesemiseks oli keldrikorrusel pesutuba suure katla ja pesupaliga. Maja teises, vasakus tiivas olid keldris puukuurid.
Kahekorruseline maja oli omapärase, kahetiivalise põhiplaaniga ja sellest, kui palju seal üldse kortereid oli, polnud mul aimugi. Maja oli puuehitus, mida ilmselt oli kavatsetud ka kunagi krohvida, kuid see  oli jäänud tegemata. Alles siis, kui me olime juba sealt lahkumas, alustati ka selle tööga. Lapsi oli seal üsna palju. Igal juhul polnud mul kunagi puudus alatistest mängukaaslastest. Lisaks neile oli veel ka naabermajade lapsed, kellega me saime hästi läbi. Peale sõda, kui igast ilmanurgast ilmus kohale igasuguseid "spetsialiste", rekvireeriti ka meil üks, köögi kõrval asetsev tuba. Alguses elas seal keegi noorem tütarlaps, hiljem keskealine naine, teine neist tõenäoliselt Venemaa eestlane. Kuidas nende läbisaamine meie perega oli, seda ma ei oska öelda. Riidusid ma igatahes ei mäleta olnud olevat.

Tolleaegne elu oli palju lihtsam, et mitte öelda - primitiivsem, kui tänapäevane. Majapidamismasinaid ei olnud õieti
mingisuguseid, kui mitte arvestada triikrauda ja elektripliiti. Lisaks oli meil ka veel  elektrikann, millega tõttu isa kunagi oma poissmehepõlves ajakirjandusse sattus. Nimelt oli ta asetanud sisselülitatud teekannu taburetile ja ise läinud sõpradega lõbutsema. Kann muidugi tegutses vastavalt oma ülesannetele ja keetis vee tilgatumaks, mille järele aluseks olnud riidega kaetud taburet kõigi füüsikareeglite kohaselt kõrbema hakkas. Õnneks märkasid naabrid ohtu õigeaegselt ja kutsusid tuletõrje. Meil oli pikka aega alles tolleaegne ajalehe väljalõige pealkirjaga: "Korter põleb, peremees restoranis." Raadiot meil polnud. Selle saime alles peale sõda minu tädilt Tallinnast. Loomulikult oli raadioid üldse vähe, kuna sõja ajal kuulusid need rekvireerimisele ja loota nende tagastamist oleks olnud vägagi naiivne.

Sõjast mäletan ma vähe või õigemini - mitte midagi. Ema jutu kohaselt olid meile majutatud kaks Saksa lennuväe ohvitseri, kes lahkelt jagasid meiega toidumoona. Minu mälestustes ei ole säilinud vähematki pilti nendest. Ema rääkis hiljem, et mõlemad neist olid võistelnud selles, kumb mind süles saab hoida. Ise mäletan ainult saksa kunstmett, mida meil oli pikaks ajaks ja mis maitses üsna hästi. Seevastu on hästi meeles sakslaste taganemine Rakverest. Minu vanematel oli kavatsus lahkuda Eestist ja nii me valmistusimegi rongisõiduks Tallinna, et sealt reisida Saksamaale. Oli muidugi üsna naiivne oletada, et meid keegi seal avasüli oleks oodanud ja loomulikult ei oska arvatagi, milliseks see teekond ja edasine saatus oleks kujunenud. Vanaema jäi Rakverre, sest ta ei tahtnud lahkuda Eestist ja ega poleks ka tema terviski sellele kannatusrikkale reisile vastu pidanud. Missugune oli ema lahkumine oma ainsast lapsevanemast, ei oska ette kujutadagi. See kujuneski viimaseks korraks, kui me teda elusana nägime.

Alustasime oma teekonda hilissuvel, 19. septembril 1944. aastal. Rongile me pääsesime, kuid vaevalt olime jõudnud vagunisse, kui vene lennukid korraldasid õhurünnaku Rakvere jaamale. Jaam süttis, aga imekombel ei vigastatud pisut eemal olnud rongi ja me põgenesime vagunist tervetena. Toimus veel paar rünnakut peale selle, kuid õnneks olime jõudnud juba varjendisse, mis kujutas endast küll ainult laudade ja mullaga kaetud auku jaama läheduses. Alles tükk aega peale õhurünnakut julgesime varjendist lahkuda. Niihästi jaam, kui ka rong põlesid. Millegipärast ei julgenud minu vanemad siiski jääda Rakverre ja nii alustasime kodunt läbi minemata teekonda Tallinna. Loomulikult jäi kõik meie varandus, mille me kaasa võtnud olime, sinnasamasse. Osalt jala, osalt kõikvõimalike sõiduvahenditega, mille hulka kuulus ka raudtee käsidresiin, jõudsime kohale. Vahepeal jäime Tapal uuesti õhurünnaku alla ja veetsime tunde kinnikiilunud uksega varjendis. Kas ma kartsin? Ei tea. Lapsel on omadus kergesti unustada kõik halb. Pealegi oli olukord ka omamoodi põnev. Kõige iroonilisem asja juures oli see, et vaprad "vene kotkad" pommitasid tegelikult tsiviielanikke, kuna saksa väed olid selleks ajaks Rakverest juba lahkunud. Sama oli toimunud varem Narvas ja toimus ka hiljem Tallinnas. 
 
Mitu päeva me nii rändasime, kus ööbisime, mida sõime, ei mäleta, kuid kohale me jõudsime. Isa õde, minu tädi, elas Tallinn-Nõmmel oma majas ja sinna majutati meidki. Huvitaval kombel ei meenu mulle ühtki seika sellest ajast, ei seda, millises toas me elasime ega ka seda, kui kaua see pagulase elu kestis. Uduselt mäletan vaid tagasisõitu Rakverre. Seekord sõitsime rongiga koos isaga. Vanaema, ema ema, oli ootamatult surnud ja ema oli juba varem Tallinnast lahkunud, et korraldada tema matuseid. Mäletan Rakverre saabumist. Sõitsime kaubaplatformi tagaosas koos kellegi, ilmselt Venemaalt pärit hulgusetaolise mehega. Rakvere jaamas rong peatus ja isa ronis maha. Ootamatult hakkas aga rong uuesti liikuma. Ma ei unusta kunagi isa ahastavat karjatust, kui ta sirutas oma käed minu poole. Üllatavalt kiirelt tegutses aga meie räbalates reisikaaslane, kes haaras mind käte vahele ja ulatas isale. Rong peatus siiski paari meetri pärast, nii et paanikaks polnud põhjust. Muu linn, peale jaamahoone ja selle ümbruse oli enamvähem terve. Meie maja ja korter olid kõik parimas korras. Järelikult poleks meil olnud mingit põhjust võtta ette seda vaevarikast teekonda. Kahjuks ei ole enam kellegi käest midagi küsida. Minu vanemad puhkavad juba pikka aega Tallinnas, Liiva kalmistul. Kui inimesed ometi taipaksid, et mälestustesse ei tohi suhtuda kergemeelselt! Alles siis, kui on juba hilja, me otsekui ärkame ja tunnetame siis, et kõik, mis oluline, on meie jaoks igaveseks kadunud.

Sõja lõpust mäletan just meie maja kõrvale tänavale isa, kui arhitekti juhtimisel laudadest püstitatud auväravat, mille kaudu siis võitjad sümboolselt linna sisenesid. Mäletan ka neid luitunud pluusides väsinud moega sõdureid, eestlasi, kes pikas kolonnis saabusid. Mingisugust hõiskavat vabastajate vastuvõttu polnud. Vaevalt, et vastuvõtjaidki kuigi palju leidus. Meeleolu linnakodanike keskel oli ärev ja murelik, sest Vene vallutajatest ja muidugi venelastest üldse räägiti palju halba. Suurelt osalt oli siiski tegemist ülepaisutatud kuulujuttudega.

Ja ei jäänud venelasedki saabumata. Linna ja meie mängumaadele sigines hulgaliselt üsna kaltsaka moega poisikesi, kes lakkamatult väga häälekalt omavahel vadistasid. Meil, eesti poistel, oli nendega pidevalt lööminguid. Ka meie majja saabus kaks perekonda, kellest üks rääkis üsna korralikku eesti keelt. Tõenäoliselt oli tegemist Venemaa eestlastega. Teisega, kes küll eesti keelest midagi ei teadnud, saime parematel päevadel üsna hästi läbi, kuid oli ka aegu, kui sama poiss tegutses kohaliku vene kamba eestvedajana. Siis oli ka korralikku kaklemist. Mind, kui kõige nooremat siiski ei puudutud. Hiljem, kui ma juba käisin koolis, ründas mind koduteel üks minust suurem vene plika, kes oma koolikotiga mind selga tümitas ja ise vihaselt vandus: "Eh, kurratõ, kurratõ!" Eks neile taotud ju maast-madalast pähe, et kohalike näol on tegemist kui mitte lausa fašistide, siis vähemalt nende käsilastega.

Sigines ka täiskasvanuid, kes käisid ukse tagant ukse taha ja mangusid abi. Käis meilgi paaril korral selliseid. Kord olin üksi kodus, kui üks räbalates naine ukse taga helistas. Avasin ukse, kuid lõin selle kohe ruttu kinni, kuid kenake ehmatus oli see küll. Midagi hullemat meie perekonnale minu mäletamise järgi siiski venelaste tulek endaga kaasa ei toonud. Meele on jäänud veel ka kaks Saksa sõjavangi, kes käisid toiduotsingutel meil puid saagimas. Need olid korralikud ja väga viisakad mehed. Nii ema, kui isa, rääkisid vabalt saksa keelt, isa sellele lisaks veel ka vene keelt.

Toiduga oli raskusi. Nagu paljud teisedki kasvatasime ka meie paari siga puukuuris, mis oli kohandatud sealaudaks. Mäletan isegi nende nimesid, Kutu ja Konnu. Nende eest hoolitsemine oli  ema tööks, kuna minule veel selliseid vastutusrikkaid ülesandeid anda ei saanud. Nende tapmiseks palus isa abi samas majas elavalt Vene ohvitserilt, kes lahendas asja lihtsalt ja oskuslikult - ühe püstolilasuga. Oma sea tapmisel tal nii hästi ei läinud, sest mäletan kuulnud olevat tema sea surmaeelset kisa üsna kaua. Kui kauaks meile sellest lihast jätkus, ma muidugi ei tea, kuid tubli toidulisa saime sealt kindlasti.

Järjekorrad poodides olid tavalised. Õnneks oli emal aega neis seista. Mina olin piisavalt vana selleks, et mind üksi koju jätta. Mängisin oma mänge ega märganudki aja kulumist. Kui rikkalik meie toidulaud oli, ma  muidugi ei mäleta. Lausa nälga me ka ei näinud. Siiski otsustas ema mind panna lasteaeda, kuna seal oli vähemalt söök garanteeritud. Ei saa just öelda, et see mind eriti vaimustas. Olin ma ju harjunud suhteliselt vaba eluga, kuid nüüd pandi minu tegemised kontrolli alla. Ometi oli ka lasteaias omamoodi lõbus. Tutvusin uute kaaslastega, kellede hulgast ei puudunud ka paar endist sõpra. Püsivamat sõprust oma rühma lastega siiski ei tekkinud.

M
ida lasteaias siis tehti? Saabudes ootas meid ees hommikusöök ja, oh õudust ... kalamaksaõli. Selle võtmine garanteeriti üsna lihtsal, kuid efektiivsel viisi. Igaühele valati lihtsalt ettesirutatud lusikale seda vastikult haisevat ja veel vastikumalt maitsevat vedelikku ja siis oli juba igaühe oma asi, kuidas edasi toimida. Ma ei mäleta, et keegi meist oleks julgenud seda põrandale valada, sest siis oli kasvatajatel ja üldse vanematel inimestel laste silmis veel autoriteeti. Seega tuli süda kõvaks teha ja kahtlane ollus lusikalt alla neelata.
 
Milline oli siis meie menüü? Nagu arvata võib, ei olnud see kuigi vaheldusrikas. Mida võiski tahta vahetult peale sõda? Minu mäletamise järgi oli põhiliseks toiduks klimbisupp ja jahusoustiga ülevalatud kartulid. Magustoitu saime harva ja seda enamasti kissellina. Joogiks tavaliselt tee. Keegi toidu pärast nina ei kirtsutanud ja taldrikud söödi tühjaks. 
 
Peale sööki loeti meile mingit juttu või mängiti meiega mingeid mänge. Ilusa ilma puhul toimus see kõik õues. Mäletan, et õu oli üsna suur. Seal oli suur liivakast ja kasvas palju võililli, mida me siis pärgadeks punusime. See tegevus keelati meil üsna ruttu ära, sest neid võilillepiimaga määrdunud käsi ei jõudnud pärast keegi küürida. Peale lõunat oli kohustuslik uinak. Selleks toodi saali hulk lahtitõmmatavaid voodeid, kuhu me siis pidime pugema. Sellise režiimiga oli raske harjuda. Sosistamine ja jutuajamine kestis veel üsna pikalt, enne, kui me tõepoolest uinusime. Peale uinakut jätkus päev endist viisi. Vahel viidi meid ka linna peale kasvatajate valvsa pilgu all jalutama. Käisin lasteaias vaid ühe suve või ilmselt veelgi vähem. Erilisi mälestusi sellest ajast mul ei ole jäänud.
 
Maja teistest elanikest mäletan ainult mõnda üksikut. Esiteks meie kõrvalkorteris elavat Reimannide perekonda, kelle ema oli meie koolis õpetajaks ja kellel oli kolm last - kaks tütart ja poeg Väino. Nendega samas korteris, omaette toas elas kunagise majaomaniku ema, proua Pank, kelle poeg oli juba enne sõda Eestist lahkunud. Teisel korrusel elas Venemaalt saabunud Vaarmannide perekond, kelle poeg, Evald oli meil tavaliselt eestvedajaks igasugustes toimingutes, ja Kaaleste pere, kelle poeg, Ants oli majas kõige noorem, kuid lõi vapralt kaasa igas olukorras. Oli veelgi paar lastega perekonda, kes mulle nii hästi meelde pole jäänud. Veel elas majas kaks Venemaalt saabunud perekonda, kuid millises korteris, seda ma küll ei mäleta. Neist oli juba eespool juttu. Tihe läbikäimine oli ka naabermajas elava Vello Ringiga, kelle isa oli tollal Rakvere miilitsaülemaks. Sellega minu tutvusringkond piirduski. Koolikaaslastega ei tekkinud nii lähedat sõprust, et nendega ka väljapool kooli koos käia. Erandiks oli ehk minu pinginaaber Ants Kungla, kes mul mõnel korral külas käis ja kellega ka peale minu Rakverest lahkumist mõneks ajaks kirjavahetus säilis.

Meie mängud olid üldiselt üsna süütu iseloomuga. Sel ajal polnud kombeks midagi lõhkuda või muid pahategusid korda saata. Ei mäleta ma ühtegi purukslöödud akent või ümberlükatud prügikasti. Kui neid viimaseid Rakveres üldse oligi. Põhilise aja veetsime Rahvaaias mängides või Vallimäel ronides. Tollal olid tavalisteks mängudeks peitusemäng ja luuremängud. Pallid olid meie jaoks üsnagi suur haruldus. Mäletan, et kunagi ostsin mingi poisi käest emalt saadud 1 rubla eest pallikummi ja olin väga õnnetu, kui juba samal päeval see leidis oma kurva lõpu meie naabri, doktor Raatma akaatsiapõõsas okka otsas. Veel olid meie lemmikuteks igasugused rollimängud, kus igaüks samastus mingi kujuteldava tegelasega ja olukorraga. Kahjuks ei mäleta ma neist enam õieti midagi. Meeles on vaid see, kui ma peale "Nimed marmortahvlil" läbilugemist püüdsin organiseerida selle läbiviimist ka oma kaaslaste hulgas, kuid kahjuks jäid minu režissööri- ja lavastajavõimed puudulikuks, seda enam, et keegi mu kaaslastest ei olnud sellest raamatust isegi kuulnud. Palju aega veetsime ka Risu metsas hulkudes ja lilli ning marju korjates. Ühel suvepäeval võtsime koos Evaldi ja Velloga ette isegi jalgsimatka Päidesse (mitte Paidesse, nagu ma hiljem uhkelt teadustasin), mis asub umbes viie - kuue kilomeetri kaugusel Rakverest. Huvitaval kombel ei olnud ühelgi lapsevanemal midagi sellise "seikluse" vastu. Hoopis vastupidiselt - meid varustati kodunt lahkudes isegi vajaliku teemoonaga. Sellega seoses meenub mulle seik, mille tõttu ma olin isa peale tõsiselt solvunud. Nimelt unustasin ma kuhugi maha kaasavõetud mahlapudeli, kuid isa arvates olime me hoopis selle puruks loopinud. See polnud muidugi mõeldud mitte süüdistamiseks, vaid naljatoonil lausutud, kuid minu meele tegi see igatahes pikaks ajaks mõruks.
 
Mänguasjade puudust mul ei olnud. Mäletan, et olin selles suhtes oma mängukaaslaste hulgas eelisolukorras. Mul oli mitmeid üleskeeratavaid mänguasju, nendest huvitavaim oli väike plekist auto, mis sõitis kuulekalt laual kordagi üle serva maha kukkumata. Üks huvitav riistapuu oli tilluke paat, mis töötas auruga. Kahjuks puudus vajalik kuiv piiritus, mis kogu selle värgi tööle pidi panema ja nii kasutasime küünlajuppi, mille tulemusena minu ilus paadike oli varsti tahmane. Lauamänge oli mul mitmeid, nende hulgas loomulikult "Reis ümber maailma" ja "Kits" ehk "Tsirkus". Erilise elamuse osaliseks sain, kui juhtusin nägema mänguasjade poe aknal mööda rööpaid sõitvat raudteerongi koos kõige selle juurde kuuluvaga. Ema sõnul olin vaadanud seda lausa võlutuna. Nii palju mõistust mul siiski oli, et ma isegi oma sügavamas südamesopis seda endale ei soovinud. Ega soovimine poleks ka aidanud!
 
Palju mänguasju tegime ka ise. Kevadeti sai voolitud pajupille ja valmistatud vesirattaid, mida me siis lähedalasuvas ojas keerlema panime  Üheks meie lemmitegevuseks oli jämedast traadist painutatud juhtraamidega rataste veeretamine. Sellist harrastust ei ole ma tänapäeval kusagil enam kohanud. Võilillede õitsemise ajal oli seebimullide puhumine igapäevane lõbu. Selleks sai pikk võilillevars otsast lõigatud lõhki ja saadud ribad ristikujuliselt tagasi painutatud. Ema käest nuruti killuke defitsiitset seepi, millest klopiti vesilahus ja puhumine võis alata. Mida suurem oli saadus mull, seda uhkem oli väike puhuja. Samuti sai emalt palutud taskurätiku suurune neljakandiline riidetükike, mille nurkadesse seoti nöörid, nööriotste külge mingi raskus ja langevari oligi valmis. See lasti rakulkaga õhku ja jälgiti oma "parašütisti" laskumist.
 
Ei saa öelda, et meelelahutusi sel ajal poleks olnud. Näiteks oli kinodes üsna tihti välismaiseid filme, millest mulle eriti on meelde jäänud "India hauasammas", aga samuti ka "Ülestõus kõrbes". Ilmselt olid need kas USA või Inglismaa filmid. Ei puudunud ka mõned Saksa linateosed Marika Rökk`iga. Ema võttis mind alati kinno kaasa ja seal ma siis samastusin vaprate seiklejate ja uljaste südamevallutajatega. Olin oma vanuse kohta ehk pisut küpsem, kui minu eakaaslased, tänu meie piisavalt suurele raamaturiiulile, mida ma mäletan olevat agaralt kasutanud, kuigi üsna sageli nii mõnigi asi jäi mulle arusaamatuks. 

Kinoskäimisega seoses meenub üks pisut naljakas juhtum. Nimelt olid meil käinud hiljuti korstnapühkijad ja mina olin nende tegevust jälgides niivõrd haaratud, et etendasin hiljem emale oma versiooni korstnapühkimisest. Selleks ronisin supikulbiga keset tuba seisvale söögilauale ja asusin "tööle". Õnnetuseks rippus aga just laua kohal
kolme kupliga laelamp. Kui ma siis seal ennastunustavalt kulbiga vehkisin, tabasin täpselt ühte neist. Tagajärjeks olid muidugi killud ja suur riid. Karistuseks lubas ema jätta mind ilma samaks õhtuks planeeritud kinokülastusest ja läks sinna üksi. Kas ta välisuksest kaugemale läks, ei tea. Igatahes tõstsin ma suurt kisa, mis pidi kindlasti kostma ka trepikotta. Kinokülastus siiski toimus ja ka kuppel sai kokku liimitud ja teenis meid veel aastakümneid.

Sellest ajast mäletan ka oma esimest teatrielamust kohalikus Rakvere teatris. Tegemist oli Estonia külalisesinemisega ja etenduseks "Mustlasparun" Georg Otsaga peaosas. Mäletan, et see oli minu meelest nii kohutavalt naljakas, et ma naersin valju häälega kogu etenduse ajal. Lasteaias viibides oli ka minul võimalus debüüdiks samal laval, tõsi küll, pisikeses, sõnatus kõrvalosas, kehastades metsas kasvavat kasepuud. Istusime viie-kuuekesi kogu etenduse aja laval, metsast raiutud noored kased käes. Peale selle etendas Rakvere Teater peaegu igal aastal teatri taga oleval laval vabaõhuetendusi, mille proovid meile, lastele suurt põnevust valmistasid ja millelt me kunagi ei puudunud. Nii oli kogu näidend meil tavaliselt enne põhietendust korduvalt nähtud ja suur osa sellest lausa pähe kulunud. Seevastu oli põnev näha neidsamu osalejaid, keda me olime harjunud nägema igapäevases riietuses, nüüd äkki tundmatuseni grimeerituina ja lava täis dekoratsioone. Mäletan neist etendustest  kahte: "Kuhu lähed, seltsimees direktor?" Millest see rääkis, pole meeles. Teise, kalurite elust jutustava lavatüki nime ei suutnud ma tükil ajal meenutada. Alles hiljem sain teatri ajalugu lugedes teada, et selleks oli Aadu Hindi näidend "Tagaranna meeste kalakuunar". Muide, ka esimese teatritüki autoriks oli sama kirjanik.

Talvisel ajal kasutasime teatri taga asunud nõlva suusasõitudeks. Oli paremgi paik, nimelt Vallimäe järsud servad, kuid meie sportliku taseme ja varustuse jaoks jäid need liiga ohtlikeks. Isa hankis minulegi suusad - lihtsad, vaid ninarihmadega, kuid needki ajasid asja ära. Pealegi polnud paremaid tollal kuigi paljudel. Kord Tallinnast saabudes tõi isa mulle tädi poolt kingitud uisud, võtmega saabaste alla keeratavad "Nurmised". Rõõm neist oli muidugi suur, kuid kahjuks ei leidunud kedagi, kes oleks vaevunud mulle uisutamist õpetama, ja nii jäi tädi tore kingitus kasutuna seisma, kuni ma nad hiljem juba Tallinnas elades ära kinkisin. Selle eest oli meil aga tore soome kelk, millega sai Rahvaaia kõrval oleva tänava kallakut mööda alla sõita. Seesama kallak põhjustas kord suvel mulle paraja kukerpalli. Laenasin naabripoisilt tõukeratta, millega siis uljalt alla sõitsin. Kõik läks toredasti, kuni lõpuks proovisin vasakpööret, selleks muidugi ratast lihtsalt vasakule pöörates. Mingist kallutamisest ei olnud mul aimugi. Kuid oh, häda, selle asemel, et pöörduda, viskas tõukeratas mind lihtsalt küljeli. Tulemuseks olid marraskil põlved ja käed.
 
 
           
 
Rakveres oli sel ajal kaks kooli - Rakvere 7-klassiline Algkool ja Rakvere Gümnaasium, tolleaegse  nimega Rakvere Keskkool. Määravaks sai ilmselt asukoht ja nii asusin tarkusi omandama neist esimeses. Kooli pani ema mind seitsmeaastaselt. Kool oli umbes kilomeetri kaugusel 1929. aastal ehitatud kahekorruselises puumajas. Ka seal oli minu vanu sõpru, kes loomulikult olid kõik vanemates klassides. Kuna mina oskasin kooliminekuks lugeda ja ka kuidagimoodi kirjutada, ei olnud mul õppimisega mingeid probleeme. Kuid samas oli meie klassis neidki, kellele ka lihtsamad õppeained ületamatuid raskusi valmistasid. Õpetajaks oli meil vanem, hallipäine, range, kuid ometi emalik naine, tõeline vana kooli pedagoog, Gerda Lindma. Mäletan temast hästi ühte seika. Tollal oli lastel kombeks omada salmikut. See oli väikeseformaadiline kaust, millesse paluti kaaslastel kirjutada mingi mõttetarkus või luulerida ja joonistada pilt. Enamasti olid käibel juba aastakümnete eest kasutuselolnud, naiivselt armsad lausekesed ja "elutarkused" nagu näiteks: "Tänasida toimetusi ära viska homse varna.", "Pea meeles isatalu, kus paterdasid paljajalu." jne. Läksin oma palvega siis ka meie õpetaja juurde. Ta võttis minu salmiku, kuid ei tagastanud seda hulk aega. Alles kevadel, kooliaasta lõppedes sain koos oma tunnistusega ka salmiku. Ilusa käekirjaga oli sinna kirjutatud: "Ole ikka aus ja õiglane." Säilitasin oma salmikut kaua, kuid aja jooksul on see siiski kaduma läinud. Kas ma olen nende kuldsete sõnade kohaselt käitunud? Enda häbiks pean tunnistama, et mitte alati pole see õnnestunud.

Puhtust jälgiti koolis üsna rangelt. Käed pidid olema enne sööki kindlasti pestud, olgugi, et pesuruumis raasugi seepi ei olnud. Samuti viidi klassijuhataja poolt läbi iganädalane täikontroll. Niipalju, kui ma mäletan oli see alati tulemusrikas. Minul seda probleemi ei olnud, sest ema pidas kodus alati puhtust ja minu vannitamine oli tüütavalt sage. Nagu juba alguses mainitud, puudus meil veevärk ja vannitoa asemel küüriti mind köögis plekkvannis. Kuna elektrikatkestusi esines väga sageli, siis kujunes õhtune vanniskäik üheainsa küünla või petrooleumilambi valgel üsnagi tontlikuks ettevõtteks.

Needsamad elektrikatkestused olid tavaline osa igapäevasest elust. Koolitundide ajal juhtus seda sageli. Kuna keegi ei osanud öelda, kui kaua need kestavad, siis pidime lihtsalt istuma ja ootama. Juhtus ka seda, et koolipäev sai läbi, ilma, et elekter oleks tagasi tulnud. Taskulambid olid siis hinnatud. Igaüks hiilgas enda omaga. Kuna minul oli mingi omapärane, otse patarei peale pandav moodustis pirnikese ja lülitiga, polnud mul muidugi mingit võimalust kaasa rääkida. Hiljem, kui isa tõi mulle Tallinnast dünamoga taskulambi, mis oli tol ajal suur uudis, sattusin minagi mõneks ajaks huvi keskpunkti. Linnas puudus loomulikult tänavavalgustus hoopis. Seega tuli pimedatel sügisõhtutel koolist tulles hoolega vaadata või õigemini tunnetada, kuhu astuda. Mingit hirmu valgustamata tänavad minus siiski ei tekitanud ja ka mingitest kuritegudest ei olnud kuulda. Kindlasti toimus neidki, kuid mitte meie tutvusringkonnas.

Klassis ja kogu koolis oli igasuguseid lapsi. Oli neid, kes sõja tõttu (kooli oli rekvireeritud saksa sõduritele) ei olnud õigel ajal kooli läinud ja nüüd paar-kolm aastat vanematena pidid mudilaste hulgas õppima, oli ka neid, kes kodus ilmselt tühja kõhtu pidid kannatama ja koolis teistelt, rikkamatelt, toitu mangusid. Ka minul oli üks selline, suuremakasvuline, kuid mitte pahatahtlik klassikaaslane. Palju mul temale anda ei olnud, kuid mäletamise järele võileivad tegime ilusasti pooleks. Kuna olin lapsena väga väikese söögiisuga, piisas mulle ülejäägist täiesti ja kodus ma sellest ei maininudki. Kool töötas kahe vahetusega. Mina käisin teises, õhtupoolses vahetuses ja sama saatus ootas mind igas koolis kuni lõpuni. Ju ma vist kuidagimoodi silma paistsin, sest teise klassi lõpetasin kiituskirjaga, hoolimata sellest, et olin koolist pikalt eemal leetrite tõttu. Samuti määrati mind klassiorganisaatoriks. Amet, mis mulle oma uhkele nimele vaatamata midagi ei öelnud ja mille pärast ma kunagi oma pead ka vaevama ei pidanud.

Teises klassis oli lõpuks aeg ka oma nn. parteilist kuuluvust hakata tõestama. Klassijuhataja tunnis saabus klassi noor, agar pioneerijuht, kes hakkas ilma mingi erilise tseremoonitsemiseta õpilasi pioneerideks kirja panema. Mind, loomulikult kui klassiorganisaatorit, muidugi esmajärjekorras. Küsimusi ei esitatud ja nimekirja said vist küll kõik meie, ja loomulikult ka teiste klasside õpilased. Pidulikul aktusel seoti siis meile kaela punased kaelarätid ja me tõotasime värisevate häältega ikka ja alati olla valmis millekski, millest me ise aru ei saanud. Kodus ei tekitanud selline samm probleeme, sest aeg oli selline, kus lihtsalt pidi pärivoolu ujuma. Eesrindlasena määrati mind meie klassi pioneerisalga juhiks. Minu loomupärane ükskõiksus igasuguste juhtimiste vastu lõi selleski ametis välja ja nii mõnelgi korral pidin kuulma kriitikat pioneerijuhi suust. See läks mulle küll südamesse, kuid ei sundinud mind põrmugi agaramalt tegutsema. Õnneks mingit erilist tegutsemist ette ei tulnudki. Paistis, et ka pioneerijuht ise ei teadnud, mida õieti tegema pidi. Toimusid mõned malevakoosolekud, kuid millest seal räägiti, seda ma küll ei mäleta. Linnas tegutses või õigemini oli olemas ka nn. Pioneeride Tuba. Käisime seal ühe korra, kuid kuna seal valitses täielik tegevusetus, siis jäi see esimene kord ka viimaseks.

Tagantjärgi mõeldes ei meenu kuigi palju sellest ajast. Mäletan mõningaid klassivendi ja -õdesid, kuid suurema osa nimedki on meelest läinud. Täpsemalt mäletan ainult minuga samas majas elanud poisse ja naabruses elanud tüdrukut, Epp Reimalit, kellega meil oli samal päeval sünnipäev. Meelde on jäänud veel omaaegse kuulsa helilooja Blumbergi külaskäik meie kooli. Tema loodud olid suurem osa tollaseid pool- ja täispatriootilisi lastelaule. Mäletan, kuidas teda enne seda reklaamiti koolis, kui inimest, kes suudab kogu kooli laulma panna. Tegemist tundus olevat siiski ülehindamisega, sest eestlasi, kui laulurahvast, me tookord küll ei esindanud. Ka toimus kord ühe tsirkusetrupi, ilmselt perekonna, külalisesinemine. Mingil tähtpäeval esinesime ka meie oma klassi pioneerisalgaga ja lugesime paatosest nõretavat luuletust.

Õppimine oli minu jaoks lihtne. Ma ei mäleta kordagi, et ema või isa oleksid pidanud mind aitama või et nad üldse kunagi oleksid kontrollinud, kas minu kodused tööd olid tehtud. Võibolla just sellepärast suhtusin ma ka hilisemal ajal õppimisse mõningase pealiskaudsusega.
 
Huvitaval kombel ei mäleta ma, kas me tollal kodus jõulupühi pidasime. Küll aga mäletan ema poolt valmistatud mustrilise paberiga ülelkeebitud papist kuuseehteid, mille valmimist mina suurte silmadega jälgisin. Mõned neist on mul siiani alles. Erivärvilisest paberist  kettide puhul lubati mindki käteosavust proovima.  Küllap siis ikka meil kuuskki toas oli. Nääripidu isa töökohas mäletan seevastu hästi, sest tegemist oli minu esimese avaliku "sooloetteastega" näärivanale salmi lugemisel.

Hiljem kuulsin, et meie näiliselt rahulik elu oli siiski täis pingeid. Nagu kogu Eestimaal, nii oli ka meie pere kohal pidev oht - küüditamine. Ema sõnade kohaselt olid meilgi kohvrid kogu aeg pakitud, et ootamatusi vältida. Väga lihtsatel, tihti lausa olematutel põhjustel viidi inimesi une pealt oma kodudest. Kuna isa oli kuulunud Eesti Vabariigi ajal Kaitseliitu, küll lihtliikmena, siis oli teatav põhjus olemas. Suuremaks põhjuseks oli see, et oli olemas inimene, keda huvitas minu isa töökoht  Viru Maavalitsuses. Alternatiiviks oli kas isapoolne töökohast loobumine või pikk reis Venemaa sügavustesse. Isa valis esimese võimaluse, sest töö oleks kaotanud ta niikuinii. Aastal 1950 heideti isa välja Arhitektide Liidust, süüdistatuna kodanlikus natsionalismis. Milles see seisnes, ei teadnud vist ka süüdistajad ise. (1959.a. taastati tema liikmelisus). Sama, 1950. aasta  1. mail lõppes üks, esimene etapp minu elus. Jätsime hüvasti Rakverega, oma tuttavate ja sõpradega ja alustasime oma kraamikoorma otsas teekonda Tallinna, mis sai meie uueks kodulinnaks kogu järgnevaks eluks. Peavarju leidsime jällegi minu tädi, isa õe majas Nõmmel.

Praegu, neid mälestusi kirjutades, istun täieõigusliku omanikuna sama maja, tädi maja, väikeses toas ja meenutan, kuidas kogu minu elu on kulgenud. Kas ma olen elanud nii, nagu kunagi unistasin, kas ma olen oma elus midagi ka korda saatnud, kas minust jääb ka mingi jälg siia maailma? Kes teab? Ja kas sellel ongi mingit tähtsust?

                                                                      
                       Tallinn 2006