Minu elu Nõmmel

 
 
"Aga me elame oma ilusaid päevi neid märkamata, alles kui saabuvad halvad päevad, soovime eelmisi tagasi. Tuhat rõõmsat, mõnusat tundi laseme me pahura näoga nautimatult endast mööduda, et pärast süngel ajal asjatu igatsusega neile järele ohata. Selle asemel peaksime austama iga talutavat olevikku, ka kõige igapäevasemat."
Arthur Schopenhauer "Elutarkus"  EKS, Tartu 1940,

 

 

 

Alates 1950. aasta maist alates said niisiis minust ja muidugi ka minu perest Nõmme elanikud Kivimäel, Vabaduse puiesteel,  asuvas majas. Tädi maja oleks meile olnud piisavalt ruumikas, kui ülemine korrus poleks üüritud kolmandale perekonnale. Seal elas Znamenskite abielupaar oma pojaga. Pereisa rääkis korralikku eesti keelt, nagu poegki, kuid pereema ei osanud sellest sõnagi. Kuna minu vene keele oskus oli tollal üsna tagasihoidlik, ei olnud meil temaga kunagi palju juttu. Ka meespere tegutses omaette, meiega õieti kokku puutumata. Vanem Znamenski töötas mingis looduskaitseasutuses, poeg vist raadiotehases „Punane RET“, pereema oli kodune. Tõsisem kokkupõrge toimus pereisaga siis, kui võtsime maha ühe segava männi, mis tegelikult oli pisut seadusevastane tegevus. Vana Znamenski nõudis kindlasti asjast vastavasse ametkonda teatamist, kuid kodurahu nimel loobus siiski lõpuks oma nõudmisest. 

Niisiis tuli meil mahutada endid ühte alumise korruse tuppa, mis oli küll kõige suurem majas, kuid meile kolmele jäi siiski üsna kitsaks. Osa mööblist tuli paratamatult paigutada tädi ruumidesse, mida ka ei olnud just palju, ainult kaks tuba, teine neist ilma ahjuta. Mööbliga oligi kõige rohkem tegemist, sest hädavajalik osa sellest tuli siiski sobitada meie tuppa. Toas puudus ahi. Oli vaid kõrvalasetseva köögi soemüür, mida köeti pliidi kaudu. Mingi ehitusvea tõttu ei läinud see kuigi soojaks ja nii veetsime seal talvel sageli üsna jahedaid päevi. Mina noore lapsena sellest suurt ei hoolinud, sest tegemist oli nii sees, kui väljas palju ja aega jaheduse tundmiseks ei jäänud eriti üle. Pealegi varustas ema oma osavate kätega mind mitmesuguste soojade riietega ja ka meie paksud, ilusad vatitekid olid tema poolt tehtud. Jälgisin põnevusega nende valmimist ja olin ka osaline vatikihtide paigaldamises ja tekiraami keeramises. Vähemalt teoreetiliselt oskaksin seda tööd praegugi.

Kui Vabaduse puiestee oli korraliku betoonkattega, siis kõrvaltänava sillutus, nagu ka kõigi teiste kõrvaltänavate oma koosnes suurelt osalt tolmust, mis vihmaste ilmadega muutus üsna ruttu poriks. Seega oli lausa endastmõistetav, et pallimängude jaoks valisime sileda pinnaga Vabaduse puiestee ja olime väga solvunud, kui vähemalt korra veerand tunni jooksul pidime mängu peatama, et lasta läbi mõne juhuslikult saabunud auto. Proovigu keegi midagi sellist ette kujutada praeguse liikluse puhul, kus lihtne üle tee pääsemine on lausa eluohtlik tegevus! Kõrvalolev linnapoolne kvartal kujutas endast puutumatut nõmmemetsa madalate mändide ja kanarbikuga kaetud maapinnaga. See oli lausa ideaalne koht mängimiseks. Sõjast oli säilinud ka mõningaid ümbruskonna elanike poolt rajatud kaitsekraave, kuhu võis ennast peitusemängude puhul peita.

Kahjuks kestis selline idüll ainult lühikest aega. Varsti peale meie saabumist hakati sinna ja mitte ainult sinna ehitama Soomest sõjakahjude korvamiseks saadud ühekordseid nn. soome barakke Vene mereväeohvitseride ja nende perede jaoks. Rahulik elu oli seega lõppenud. Nagu Rakveressegi, saabus ka Nõmmele hulganisti venelasi, tuues kaasa hoopis erineva elustiili. Algasid löömingud eesti ja vene  poiste vahel. Venelastel oli kombeks käia ringi suurte kampadena, kes siis ei kohkunud tagasi ka üksikute eesti poiste peksmisest. Alatu käitumine on alati olnud üks venelaste iseloomujooni. Hullem oli see, et algasid ka vargused. Seni oli tavaline, et nii mõnigi peremees jättis oma puukuuri ööseks lukustamata. Nüüd tuli seda hakata tegema, kui ei tahtnud leida eest tühjaks tehtud ruumi. Ka meil käis üks täies univormis ohvitser isa käest kauplemas endale meie õues olevaid küttepuid. Isa muidugi keeldus ja järgmiseks hommikuks oli suur osa neist kadunud. Mis teha? Kommunismi loosung: igaühele tema vajaduste kohaselt, oli ellu rakendatud. Seda küll ainult ühepoolselt.

Isa sai tööd Ehitustrustis. Kas tal polnud Tallinnas võimalik töötada arhitektina, seda ma ei tea ja pole see ka hiljem jutuks tulnud, kuid oma õpitud erialal ei töötanud ta enam kunagi, ehkki hiljem kuulus ta Arhitektide Liitu. Oma esimeses ametis Tallinnas oli ta ehitusinseneriks Nõmmel, Valdeku tänaval ehitatava koolimaja juures. Käisin üsna tihti seal teda vaatamas. Oli ju vahemaaks kõigest 4 bussipeatust, tollasest lõpp-peatusest Jannsenist Valdekuni, sõiduhinnaks 45 kopikat. Seal oli mul ülemuse pojana üsna laialdane tegutsemisvabadus. Jälgisin huviga müürseppade tööd ja kuidagi märkamatult omandasin müüriladumise teoreetilise oskuse. Igatahes, kui ma sealsete silikaadihunnikute kõrval mängides oma „müüri“ ladusin, sain ehitusmeistri käest kiita eeskujuliku töö eest.

Ema hakkas tööle müüjana naiste jalanõude kaupluses „Soliid“, mis kuulus samanimelisele artellile. Kauplus oli väike, kuid üsna luksuslikult sisustatud.


Vanemad inimesed mäletavad veel seda Viru tänava ja Müürivahe nurgal asetsenud kauplust, mis varustas Tallinna ja muude paikade naisterahvaid väga nõutud kalanahast kingadega. Töö saamisel mängis rolli seik, et tädi töötas samas kaupluses juhatajana. Kokku oli seal koos tädiga kolm müüjat, mis oli nii väikese kaupluse kohta üsnagi suur personal. Alati, kui ma linnas käisin, astusin ka ema juurest läbi.

 

 Isa, ema, tädi ja vanaema

 

Peale tädi elas meie majas ka minu vanaema – tädi ja isa ema. Ta oli juba siis üsna eakas, kuid toimetas veelgi üht-teist teha. Läbisaamine oli emal tädiga ja eriti vanaemaga üsna vaevaline. Nagu ma hiljem aru sain, ei olnud nad pidanud ema isa jaoks just heaks partiiks. Oli ju ema näol tegemist lesega, kes ei omanud ei varandust ega ka seltskondlikku positsiooni. Mõnikord paisusid tülid võrdlemisi ägedatekski. Mina oma lapsearuga ei taibanud nende põhjust kaua. Tädi oli üsna riiaka iseloomuga, mida said tunda väga tihti ka teisel korrusel elutsevad üürnikud. Vanaema ei jäänud tädile alla. Kuna ta oma kehva kuulmise tõttu ei saanud paljust aru, siis oletas ta, et kõik, mida öeldakse, öeldakse tingimata halvasti. Vastavalt sellele ta siis ka käitus. Õnneks kulges selline „kodusõda“ siiski vahelduvate hoogudega, sõltuvalt tädi tujust ja nende ägedamate perioodide vahel valitses rahuldav läbisaamine. Minule jätsid need kokkupõrked küll üsna ebameeldiva mulje ja arvan, et ema kannatas nende all eriti, sest isa ei puutunud kunagi tülidesse. Oli tal ju omamoodi raske olla kahe tule vahel: oma pere ühelt poolt ja õde ning ema teiselt poolt.

Minu elu Nõmmel pakkus palju meelelahutusi. Maja juurde kuulus suur aed ja ka väljaspool seda oli ohtralt tegemist. Pikapeale sain tuttavaks Sõbra tänava poistega, kes olid kõik minust nooremad. Lausa vastupidine olukord võrreldes Rakverega, kus mina pidin etendama pesamuna rolli. Eelkõige oli minu sõbraks Henn Eller, advokaadi poeg Sõbra tänava raudtee-poolsest otsast. Tema oli ka ainuke enam-vähem tõsisemalt võetav kaaslane, olles minust kaks aastat noorem. Teised, nagu minu tulevane parim sõber, Arvo Kalvik, olid kõik tunduvalt nooremad ehkki see vahekord paranes iga aastaga. Hiljem tutvusin ka Eerik Reiteliga, kes elas Hõimu tänaval kahekordses majas. Tema kahest õest sai üks neist, Karin, minu klassikaaslasekski ehkki küll alles Hiiul, 10. Keskkoolis. Oli veel teisigi mängukaaslasi, kuid mitte nii lähedasi. Hiljem lisandusid meie seltskonda veel Avo Sillasoo, Toomas Kann, kes hiljem hukkus traagiliselt venelastest kurjategijate käe läbi, ja Arvo onupoeg Taisto.

Minu haridustee jätkus Leegi tänaval asuvas 29. 7-klassilises koolis 4. klassis. Peab kohe mainima, et ehkki see kool tundus oma väiksuse tõttu kodusena, oli valik halb. Hiljem selgus, et see kool oli üks nõrgemaid, eriti matemaatikas. Järgmises koolis, 10. Keskkoolis ehk praeguse nimega Nõmme Gümnaasiumis oli mul tegemist, et sealsete õpilastega sammu pidada. Sama saatus ootas muidugi ka teisi, kes 29.-st koolist edasi läksid ja õppimisega eriti vaeva polnud viitsinud näha. See polnud siiski reegel, sest ka 29.-st koolist tuli välja tuntud nimesid, muuhulgas TPI rektor Olav Aarna ja akadeemik Kahk. Eks edasijõudmine sõltus muidugi ka õpilasest endast, aga nagu juba öeldud, ei kuulunud mina just nende usinamate hulka.

Kool oli väike, kahekorruseline ja tundus üsna kodusena. Klassiruume oli vist kaheteistkümne ringis, kui ma õieti mäletan. Õppimine ei valmistanud ka selles koolis mulle raskusi. Ainuke halb külg minu kooliskäimisel oli jällegi õhtupoolne vahetus, mis tükeldas päeva üsna ebameeldivalt. Klassikaaslased oli enamuses sõbralikud, mingit koolivägivalda ma ei mäleta kunagi olnud olevat. Esines muidugi üksikuid nägelemisi, nagu poiste keskel ikka, kuid need olid lühiajalised ja ohutud. Samast klassist leidsin endale ka sõbrad, kes jäid selleks pikemaks ajaks. Üks neist, Ülo Lipp elas minust paarsada meetrit Pääsküla poole Vabaduse puiestee ääres, teine, Avo Tuulik  kvartali kaugusel Lemmiku tänaval. Nendega puutusime üsna tihedalt kokku ka kooliväliselt. Meie tegevus oli tänapäevasega võrreldes süütu iseloomuga. Tegime sporti, käisime matkamas ja askeldasime niisama. Suusatamine oli meie lemmikharrastus ja ümbrus pakkus selleks piisavalt võimalusi. Raudtee ääres, Kivimäe ja Pääsküla vahel asuv kunagine liivakarjäär oma laugete nõlvadega oli meie esimene suusaparadiis. Hiljem kolisime üle Sõbra tänava lõpus asunud suuremasse karjääri, kus olid juba üsna järsud nõlvad. Eks seal arenesid meie oskused, kuni tegime tutvust juba Mustamäega.

Meie suusavarustus koosnes puusuuskadest, mida me omavahel "tünnikateks" ehk tünnilaudadeks kutsusime ja mis tuli pikemaks säilitamiseks alati seada paindesse, et suusaninade kumerus säiliks. Kepid olid tavaliselt puust või pilliroost. Suusasaapaid ei olnud kellelgi. Asja ajasid ära tavalised jalanõud, millele löödi papinael kontsa, et saabast taganthaaravad suusasidemed alla ei vajuksid. Paremaid ei olnud keegi näinudki. Kasutusel olid ka lihtsad, puldanist sidemed, mis paremal juhul lihtsalt hoidsid suuska jala küljes. Korralikult suuski juhtida oli nendega võimatu. Alles hiljem tulid välja nn. "kuked", mis nõudsid juba tõelisi suusasaapaid. Suusamäärdena ajas asja ära tavaline küünal, millest valati tühjas kingamäärdekarbis sobiva suuruse ja kujuga kaasaskantav tükk. 

Millegipärast kujunes just meie aed selleks kõige elavamaks kooskäimise kohaks. Eks üks põhjustest oli ka see, et meie aed oli suur ja asetses peaaegu meie seltskonna kodude keskpunktis. Minu vanemad ja tädi ei vaadanud kunagi paha pilguga meie peale. Me ei teinud ka midagi, mis oleks põhjustanud lahkhelisid kahe generatsiooni vahel. Meie põhiliseks harrastuseks oli sport, mida me tegime käepäraste vahenditega. Suurem osa neist oli meie enda valmistatud, nagu kaugus- ja kõrgushüppeplatsid. Teivashüppeks kasutasime pesukuivatuslatti, mis asja üsna hästi ära ajas. Seega, küsimus on vaid tahtmises. Meie spordivahendite puudulikkus ei kujunenud kunagi segavaks asjaoluks.

Kui hiljem avastasin enda jaoks tennise, valmistasin lihtsast lauatükist või kokkuliimitud vineerist reketeid, mida siis ka sõpradele jagasin. Sain hakkama isegi tennisevõrgu sõlmimisega, mida me vaheldumisi kord võrkpalli-, kord tennisevõrguna kasutasime. Muidugi ei olnud tegemist mitte normaalmõõtmetes tenniseväljakuga, sest seda poleks isegi meie suur aed võimaldanud, kuid väike väljak koos kohtunikupukiga oli mul siiski olemas.

 

Veidi ähmasel pildil on näha omavalmistatud mängumaja ja kohtunikupukk võrguga, mis seekord teenis võrkpallivõrgu ametis.

 

Ka palju mänguasju valmistasin endale ise. Poes oli müügil mudellennukite materjal bambuse, paberi ja puuliistude näol, mis siis ise tuli vastavalt oma oskustele valmis töödelda. Sain mõne neist üsna rahuldavalt lendama. Hiljem nakatusin lohepisikust. Nõmmel, metsade vahel oli neid võrdlemisi raske lennutada ja nii rändasid nii mõnedki minu saavutused ahju. Üks neist siiski võttis ootamatult tuule alla ja, olles kerinud lahti terve 10-number niidirulli, kadus koos sellega kõrgusesse ja kaugusesse. Kus ta oma otsa leidis, sellest pole mul loomulikul aimugi.

Tänapäeval teavad vähesed, mis on detektorraadio. Meil oli see üsna tuntud riist, primitiivne, kuid ometi võis hea õnne korral sellega saada kätte mõne lähema raadiojaama. Variante ja mudeleid sai leiutatud mitmeid ja võib vaid kujutada ette seda rõõmu, kui kõrvaklappides hakkas kohina asemel äkki kostma Tallinna või eriti hea levi korral ka Soome raadiosaatja. Kaugemate jaamade püüdmiseks jäi selle riistapuu võimsus paraku väheseks, hoolimata kümnete meetrite pikkusest antennist. Mõtet sellel riistal õieti ei olnud, sest raadio oli ju olemas, kuid et tegemist oli omavalmistatud esemega, siis oli tähtis oma töö tulemus.

Mõned aastad tagasi juhtusin lugema ajalehest pooliroonilist artiklit, milles naeruvääristati omaaegses "Pioneerijuhi käsiraamatus" avaldatud meisterdamisõpetusi. Arvatavasti oli autori näol tegemist mõne noorema põlvkonna inimesega, kes ei olnud oma lapsepõlves kunagi hoidnud käes ühtegi tööriista ega kogenud tunnet, mida tekitab endavalmistatud eseme nägemine. Ma ei oska selle peale öelda muud, kui et mul on kahju neist lastest, kes sellest rõõmust on ilma jäänud/jäetud.

Muidugi pidin tegema ka mõningaid majapidamisse puutuvaid töid. Üks neist oli puusaagimine. Isa sai töö juurest suures koguses kasutatud metsamaterjali, mida me kütteks tarvitasime. See koosnes suures osas vanadest, lammutatud tellingutest, mis olid risti-põiki naeltega läbi taotud. Kõigest ettevaatlikusest hoolimata kostis saagimise ajal aeg-ajalt läbilõikav heli, kui saetera naela riivas. Puude lõhkumine oli alguses isa hooleks, kuid ladumise ja tuppakandmise puhul olin minagi mängus. Millegipärast ei viitsinud isa korraldada kogu seda tööd soojal ajal ja tihti tuli teha meil seda talveõhtuti tillukese elektripirni valgel jääkülmas kuuris. Vihkasin neid kordi, kuid ainult nii kaua, kuni esimesed saetõmbed olid tehtud. Olen hiljemgi märganud, et minu vastumeelsus mõne töö vastu kestab ainult selle alustamiseni. Lisaks sellele kuulus suviti minu kohustuste hulka ka piima toomine kõrvaltänaval elavalt lehmaomanikult. Ei saa just öelda, et see oleks mind vaimustanud ehkki vahemaa ei olnud ju suur. See ülesanne piiras ju teatud mõttes minu vabadust. Tegin seda siiski nurisemata ja ega nurisemine poleks ka aidanud. Samas oli kummaline näha, et kõik minu sõbrad olid kodustest toimetustest vabad. Võib olla oligi parem, et mind juba maast-madalast teatud määral rakkesse pandi. Ülejõu ei nõudnud minult ju mitte keegi ja eks see kõik kasvatas minus ka mingit kohusetunnet.

Teine tähtis, kuid mitte põrmugi meeldiv ülesanne oli seista koos emaga kõikvõimalikes toidusabades. Ehkki toidupuudust lausa ei olnud, oli suureks defitsiidiks suhkur. Seda siis müüdi vastavalt järjekorras seisvate inimeste arvule. Polnud mingi ime, kui mõni agar perenaine värbas endaga koos suhkrujärjekorda ka mõne võõrama lapse. Minagi käisin paaril korral naabrinaise suhkruvarusid just sellisel moel täiendamas. See oli üsna igav kohustus, sest tihtipeale tuli seista tundide kaupa, millega minu liikuv iseloom kuidagi ei leppinud. Harvad polnud needki juhused, kui kaup lõppes enne, kui tuli meie järjekord. Oli muidki "eksootilisi" toiduaineid. Mina sain suhteliselt hilja teada, et õige kohv on valmistatud kohviubadest, mitte viljast.

Ema kaelas oli suurem osa kodustest töödest. Tal võis olla raske, sest tema tööpäev kestis praktiliselt kogu päeva. Kauplus avati kell 10 hommikul ja suleti kell 7 õhtul. Seega tuli tal lahkuda kodunt juba kella üheksa paiku ja koju saabus ta tavaliselt mitte enne poolt üheksat õhtul. Lisaks sellele tuli tal ju hoolitseda meie igapäevase söögi eest ja tegeleda ka veel koristamise ja pesupesemisega. Millal ta seda kõike jõudis, ei oska ma arvata. Isa ei sekkunud kunagi kodustesse askeldustesse, samuti ei näinud ma kunagi, et ta oleks vaevunud kasvõi milleltki tolmu pühkima või enda järele koristama. Mina olin veel liiga noor, et proovida millegagi ema elu kergemaks muuta. Ja kahjuks ei paistnud ma ka vanemana selles töös erilise agarusega silma. Ju siis isa eeskuju nakatas.


Koolist ei ole meelde jäänud erilisi sündmusi. Õppimine läks mul kergelt, nagu ikka ja ka koolikaaslastega ei olnud teravaid vahekordi. Sõbrunesin nii mõnegagi ja külastasin neid nende kodudes. Üks, kellega mul tekkisid head vahekorrad, oli Valdo Kaare, poiss, kes oli sunnitud oma lühemaks jäänud jala tõttu käima karkudega. Sellele vaatamata oli ta alati elurõõmus ja valmis igasugusteks tempudeks. Teine, Georg, ei olnud just kõige õnnestunum tutvus, sest hoolimata meie sõprusest, lõi tal vahete-vahel oma venelasest ema tõttu välja eelistus kõige venepärase vastu. Paar korda olime selle tõttu üsna teravas vahekorras. Ainuke klassivend, kes ajuti üritas mind kiusata, oli Enn Kälissaar, kuid ka see jäi rohkem sõnadega norimiseks. Füüsiliseks ei kujunenud asi kunagi.

Minu esimene klassijuhataja oli äärmiselt sümpaatne, noor naine. Kahjuks on aeg kustutanud minu mälust tema nime. Mäletan vaid eesnime – Liia. Viiendast klassist alates kuni algkooli lõpuni oli meil klassijuhatajaks Ristna, samuti nooremapoolne ja üldiselt leebe loomuga, kuid vajadusel siiski küllaltki nõudlik. Mäletavasti andis ta meile matemaatikatunde. Teised õpetajad ei ole hästi meelde jäänud, peale võimlemisõpetajate, kelleks oli abielupaar Multerid. Mõlemad olid tulihingelised sportlased, naine tegeles veel õpetajanagi aktiivselt ja edukalt purjetamisega. Direktoriks oli tollal koolis Betty Piir (hiljem Rebane). Ta oli üsnagi autoritaarne, kuigi õpilaste meelest pisut koomiline kuju. Tema lemmiksõnaks oli „tähendab“, mida ta lükkis oma jutu sisse sobival ja sobimatul kohal. Mäletan seda, et kunagi minu pinginaaber Toomas Targama luges ajalootunni kuulamise asemel kokku, mitu korda seda sõna jutus esines. Kuna sajast jäi paar tükki puudu, esitas ta tunni lõpus omapoolse lisaküsimuse, et ümmargune arv täis saaks. Kuid, oh õnnetust, vastusega, mis ta sai ei tulnud seekord mitte ühtegi juurde!

Kooliajast meenuvad õpikute hankimised enne õppeaasta algust, augustikuus. See toimus kooli ruumides. Enam-vähem kindel oli, et mitte kunagi ei õnnestunud saada esimese korraga vajalikku komplekti õpikuid. Millegipärast ei töötanud muidu nii hoolega poliitilist kirjandust väljalaskev kirjastus sel puhul sugugi nõutaval tasemel. Tihti venis õpikute saamine oktoobrisse-novembrisse. Õpikud ise olid koostatud tolleaegse ajastu vaimus. Emakeele lugemikud koosnesid peamiselt nõukogude korda ülistavatest kirjatükkidest. Isegi matemaatikaõpikutes olid ülesanded stiilis: kolhoos külvas x hektarile y tonni vilja, jne.

Veel on jäänud meelde kohustuslikud vaktsineerimised, mis olid mulle väga ebameeldivad. Nimelt ei kannatanud ma neid sugugi. Kaks korda minestasin ma vahetult peale seda. Mingisuguse kampaania korras tehti ka üldisi tervisekontrolle. Mäletan, kuidas kord peaaegu pool meie koolist saadeti polikliinikusse täiendavaks läbivaatuseks, mina nende seas. Olin paar päeva varem lõhkunud puid ja saanud sellest mitmed rakud pihku. Millegipärast ei meeldinud need koolis läbivaatust tegevale arstile ja nii sain ka mina suunamise polikliinikusse. Muidugi tunnistati seal peaaegu kõik „kahtlased“ terveteks, kusjuures keegi ei tundnud vähematki huvi põhjuse üle, milleks meid üldse sinna saadeti.

Pioneerina oli mul ka mõningad lisakohustused. Nagu Rakvereski, nii pandi mind ka selles koolis salgajuhiks. Rõõmu ma sellest loomulikult ei tundnud. Aeg-ajalt peeti meil niihästi salga-, rühma-, kui ka malevakoondusi. Muidugi kujunesid need kõik „tühjaks tööks ja vaimu närimiseks“. Osavõtt neist oli siiski kohustuslik. Kord korraldati ka mingisugune luuremäng, mis minu mäletamise kohaselt lõppes tulemusteta. Pioneerijuhina töötas koolis keegi noor naine. Kas tal ka muid ülesandeid oli, ei tea, kuigi koolis nägin ma teda iga päev. Õnneks siiski erilist ajupesu meile ei tehtud. Pioneeride hulka kuulusid küll peaaegu kõik õpilased, lisaks neile olid meil veel ka oktoobrilapsed.

Minu viimasel kooliaastal  Kivimäe koolis tuli ilmselt kõrgemalt poolt käsk alustada igat koolipäeva  võimlemisega. Kuna N. Liidus toimusid kõik ettevõtmised kampaania korras, siis viidi selline aktsioon läbi ka meie koolis. Kogu koolipere kogunes kooliõuele ühes taktis hüplema ja vehkima. Kui kaua selline spordivaimustus kestis, ma ei mäleta, kuid nagu kõikide kampaaniate puhul, lõppes ka see õige vaikselt. Kui suur sellise tegevuse kasutegur õppimises oli, ei osanud tõenäoliselt ka asja algatajad ise öelda.

Kohustuslikest üritustest rääkides tuleb muidugi mainida rongkäike, mis korraldati 1. mai ja 7. novembri tähistamiseks. Kuna Nõukogude Liidus on kõik vabatahtlikud ettevõtmised alati rangelt kohustuslikud, siis käis see ka nende ürituste kohta. Kuidagi õnnestus mul neist alati ära viilida, ehkki peale seda oli alati suur ülekuulamine klassijuhataja poolt. See viidi läbi tavaliselt küllaltki näitlikult alandaval viisil klassikollektiivi ees seistes ja oma antikommunistlikust tegevusest aru andes. Kuid kuna neid kõrvalehiilijaid oli tavaliselt piisavalt palju, siis ei puudutanud see "kohtumõistmine" mind üksi. Esimest korda võtsin osa rongkäigust alles keskkoolis ja sealgi vaid ühel korral.

Olid ka peoõhtud paar korda aastas, üks neist loomulikult nääripidu. Midagi erilist neist meelde pole jäänud. Kui ma olin juba seitsmendas klassis, toimus koolis ka kontsert, millel esinesid vägagi tuntud nimed: Georg Ots, Viktor Gurjev, Eino Baskin ja Jüri Järvet. Tänapäeval ei tuleks kõne allagi, et sellise „kaliibriga“ kunstnikud esineksid ühes väikeses koolikeses. Suurtest nimedest juttu olles: meie kool oli kirjavahetuses ka Oskar Lutsuga. Ja ka tema vastas meie kirjadele! Mäletan, kui üks tema kirjadest meile ette loeti. See oli kirjutatud vanameistrile omases muhedas stiilis. Hiljem saime teada, et ta oli siis juba väga haige.

Sõbra tänava raudtee-poolses lõpus elas keegi noormees, kes oli tööl fotograafina tollase ajalehe „Säde“ toimetuses. Ma ei tea, kuidas tal tuli pähe just meid Üloga välja valida, kuid igatahes tegi ta meile ettepaneku temale poseerida. Kokkulepitud päeval oligi ta kohal koos oma kraamiga, mille hulka kuulusid ka rekvisiitidena uisud koos saabastega ja paar suusakeppi. Pidime esitama pildil talvehooajaks hoolega valmistuvaid koolinoori. Tegime siis, mida oskasime, et panna lehelugejad seda tegevust ilusasti uskuma. Tähelepanelik vaataja oleks muidugi märganud, et sellesse saapasse, mille kallal ma usinalt askeldan, oleksin vabalt võinud mahutada oma mõlemad jalad. Kas me mingit honorari ka saime, ei mäleta, kuid peagi sain kooli kantselei kaudu kaks kirja – ühe Pärnust ja teise Tartust. Kaks tüdrukut  leidsid ilmselt mind olevat piisavalt huvitava enda kirjasõbraks. Need pealesunnitud kirjavahetused ei kestnud siiski kaua ja lõppesid iseenesest. Ma ei olnud tollal kuigi suur kirjakirjutaja. Ja või seda aegagi üle jäi!

 

Üsna toredaks kombeks nõukogude ajal oli kaupluseakende dekoreerimine pidulike ühiskondlike sündmuste puhul. Neid viimaseid oli  nõukogude inimese elus tervelt kolm - maipühad, oktoobripühad ja uus aasta. Ma loomulikult ei tea, kas tegemist oli dekoraatorite omavahelise võistlusega või mitte, kuid tulemused olid igal juhul suurepärased, kui jätta kõrvale dekoratsioonide rangelt poliitiline suunitlus. Vaid uue aasta eel oli poliitilise sõnumi osatähtsus siiski mõnevõrra väiksem. Mulle meeldis käia linnas väljapanekuid imetlemas. Tavaliselt ei olnud need määratud reklaamima kaupluses olevat tagasihoidlikku kaubavalikut, vaid tuletama maailma õnnelikumale inimkonnale meelde kompartei ennastsalgavat võitlust sellesama inimkonna õnne eest. Kindel koht dekoratsioonide hulgas oli legendaarsel ristlejal "Aurora", mis läkitas mõnel kaupluseaknal oma kustumatuid prožektorivihke näilisse tumedasse öötaevasse. Kõige rohkem on mulle meelde jäänud loomulikult minu ema töökoha, jalatsikaupluse "Soliid" aknadekoratsioonid. Üks neist kujutas vintpüssi otsa täägi küljes laperdava punase plaguga. Ehkki tegemist oli butafooriaga ja ka tuuleks ei olnud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni vabadust toov hingus, vaid lihtne lauaventilaator, oli teostus kokkuvõttes suurepärane. Seesama ventilaator oli kasutusel ka teise dekoratsiooni puhul, milleks oli suur akvaariumisarnane ehitus, kus rohekas vees siputas S-tähe moodi vonklev kala, kopeeritud artelli "Soliid" embleemilt. Tulemus oli nii loomutruu, et ühel päeval trügis tillukesse kauplusse trobikond mustlasi, kes sellele rahvusele omase tagasihoidmatusega hakkas kiskuma vaateakna ees olnud katteriideid, et näha, kas tegemist on ikka elusa kalaga. Loomulikult ei olnud aknal ei akvaariumi, vett ega ka kala. Millise tähtpäeva puhul see täielikult apoliitiline dekoratsioon väljas oli, ma enam ei mäleta. 

 

 

 

Tähtsaks sündmuseks oli 1953. aasta 5. märtsil Nõukogude Liidu "Suure Juhi ja Õpetaja" Jossif Stalini surm. Juba mõned päevad varem oli teade tema haigusest raadios ette loetud. Olime koolis, kui kõikides klassides asi teatavaks tehti. Meil, õpilastel oli põhjust rõõmustada, kuna järgmine koolipäev jäeti ära. Üldiselt reageerisid inimesed sellele sündmusele erinevalt. Suur osa olid muidugi rõõmsad, et verise diktaatori päevad olid lõppenud, kuid oli ka neid, kes tundsid hirmu tuleviku ees. Polnud ju teada, mis saab edasi. Mitte keegi ei olnud harjunud ootama ida poolt tulevat midagi head. Siiski valitses vaikiv rahulolu, kuna otseselt oma rõõmu välja näidata ei julgenud keegi. Venelased olid loomulikult peaaegu eranditult väga kurvad ja nutetud nägudega, mis andis eestlastele veelgi enam põhjust rõõmustamiseks. Matusepäeval kuulasime siis ülekannet Moskvast raadiost, kuna televiisoritest ei olnud tollal keegi veel kuulnudki. Kuulus Moskva diktor Levitan, kes omal ajal teatas sõja puhkemisest, luges oma õõnsa ja kõmiseva häälega ette teateid matuste kulgemisest. Taustaks kostis raadios leinamuusikat, mida jätkus vist terve nädala. Olid keelatud kõik vähegi rõõmsamad sündmused ja teatrietendused. Üks sünge etapp ajaloos oli sellega lõppenud.

1954. aasta septembris toimus meie pere elus suur muutus. Nimelt suutis tädi lõpuks lahti saada ülemise korruse üürnikest. Asi, mis tänapäeval tundub üsna lihtsana, oli tollal peaaegu võimatu, sest eraomanikele vaadati kui teatud liiki rahvavaenlastele ja seadus astus alati välja just üürnike kaitseks. Ometi kord saime ennast lahedamalt sisse seada. Oli meil ju nüüd endise ühe toa asemel koguni kolm. Üks neist, üsna väike, ainult napilt 6 ruutmeetrine, sobis mulle suurepäraselt. Viimaks oli mul ka oma eraelu. Ka oma sõpru võisin nüüd sagedamini külla kutsuda, mida ma ka usinalt tegin. Põhjuseks oli muu hulgas loomulikult ka see, et võisin nüüd uhkustada oma isikliku nurgakesega, mida paljudel minu sõpradel ei olnud. Väike see muidugi oli, kuid siiski oma. Elu muutus lõpuks ometi mõnusamaks.

Järgmiseks tähtsamaks aastaarvuks oli 1956. Nõmme oli üks neist piirkondadest Tallinnas, kus täielikult puudus veevärk. Õuedes ilutsesid tavaliselt vändaga kaevud, mõne juhul ka pumpkaevud.  Lemmiku ja Vabaduse tänava nurgal oleval krundil oli koguni tuulejõul töötav pump, mis meile,  tehnikahuvilistele poisikestele parajat põnevust pakkus. Põhjavesi oli sügaval. Meiegi kaevul oli sügavust 11 kaevurõnga jagu. Tarbevesi tuli ämbritega sisse kanda, mis eriti talviti kõva külmaga oli ebameeldiv tegevus. Kaevurakked jäätusid ja kaevu ette kuhjus pikapeale paras jääküngas. Suvel, kastmisperioodil, tüütas veevinnamine põhjalikult. Nüüd oli lõpuks kasu ka vene perekondadele ehitatud barakkidest, kus kaevusid loomulikult ei olnud. Veevarustus oli küll linna mure, kuid tööle rakendati sõjaväe ehituspataljonid. Kuna kogu tegevus toimus käsitsi, siis kestis see pikema aja jooksul. Sellel ajal täienes meie vene keele sõnatagavara paljude "oskussõnadega", milliseid tavaliselt sõnaraamatutest ei leia. Sõduritest töölised olid varmad oma teadmisi meiega jagama, meie varustasime omakorda neid tarvilike väljenditega.

Loomulikult kasutasid nüüd need elanikud, kelle majad olid tänavate ääres, kust veetorustik läbi läks, võimalust omale saada majja veevärk. Nii ka meie. Kuna vesi oli  nõukogude ajal odav, hind praktiliselt  olematu, siis ei olnud enam vajadust kaevu järele. Kastmisvee probleem oli lahendatud. Kanalisatsiooniks jäi endiselt maassekaevatud auk krundil ehk nn. imbkaev. 

Mis mul puudus ja mille järele ma suurt igatsust tundsin, oli jalgratas. Oli selline riistapuu ju olemas kõikidel minu sõpradel. Seega tuli mul mõnede pikemate sõitude jaoks istuda kellegi rattal kaasreisijana. Eriti mugav see just polnud, kuid kohale me jõudsime. Käisime niimoodi 15 km kaugusel Jõgisool ujumaski. Mina muidugi ainult vees sumamas, kuna ujumine oli mulle võõras kunst. Alles hiljem, kui ma olin juba keskkoolis, avanes mul võimalus 10 rubla eest osta pruugitud "Diamant". See oli vana ja üsna raske riistapuu, mille senine omanik oli tollal veel tundmatu, kuid nüüdseks maailmakuulsuse saavutanud dirigent Neeme Järvi, kelle ema oli minu tädi sõbranna. Tegin nüüd tagasi kõik, mis omal ajal tegemata oli jäänud. Sõitsin praktiliselt iga päev, nii lühemaid, kui pikemaid otsi. Ema naeris minu üle, öeldes, et ma tulen juba lõunalaudagi jalgrattaga. Tolleaegse suurmoe kohaselt tuli ratta küljest eemaldada kõik, mis ei kuulunud just vältimatult vajalike detailide hulka. Porilaudade puudumine põhjustas nii mõnigi kord läbimärja selja ja pükstega sõitmise, kuid mood nõudis juba siis oma ohvreid. Hiljem sai ette võetud ka pikemaid otsi, mille hulka kuulus Tallinn – Tartu - Elva rattamatk pikkusega peaaegu 500 kilomeetrit.

Märkamatult kulusid aastad ja lõppes ka poisipõlv, mis oli toonud kaasa rõõme ja muresid, nagu elu ikka. Ees seisis elluastumine. Tagasi vaadates võib öelda, et nii mõnigi temp oleks võinud jääda tegemata ja suhtumine ümbritsevasse oleks võinud olla tõsisem. Kuid selles eas ei vaadata elule just väga tõsiselt ja kes teab, kuidas olekski elu kujunenud teistsugusel juhul. Olen rahul sellega, mis on olnud ja mida see endaga kaasa on toonud. Eriti õnnelik olen selle üle, et minu varajane noorus möödus nii meeldivas ümbruses, nagu seda oli Nõmme.