Eestist USA-sse


Järgnev lugu ei räägi lõbusast turismireisist, vaid sündmustest, mis said alguse 1944. aasta ärevatel aegadel. Jutustus on kirja pandud ühe minu sugulase, praegu USA-s, New Mexicos elava  inimese mälestuste põhjal.
 
 * * *

Neid inimesi, kes otsustasid rasketel aegadel vahetada oma okupeeritud kodumaa võõrsilt loodetava vabaduse vastu, oli Eestis palju. Paljud neist, kellel õnnestus leida uus kodu, on juba elavate hulgast lahkunud. Paljud ei jõudnudki oma eesmärgini ja leidsid oma viimase puhkepaiga Balti mere voogudes Vene vallutajate kuulide või pommide läbi. Oli neidki, keda raskustega saavutatud vabadus ei rahuldanud ja kes pidasid paremaks siit ilmast oma käe läbi lahkuda.

Meie suguvõsast pärit inimesi on laiali pillutud üle kogu maailma. Neid on Austraalias, USA-s, Kanadas, Saksamaal, Ungaris, Soomes ja ka Venemaal. Suur osa neist ei ole vahetanud kodumaad mitte vabatahtlikult, vaid hirmust nende senisel kodumaal toimuva terrori pärast. Kuna ka meie pere pidas plaani lahkuda okupeeritud Eestist, siis olgu järgnev lugu näiteks sellest, mis oleks võinud juhtuda ka meiega. Ühtlasi olgu see jutustus austuseks kõikidele neile, kes olid sunnitud suurriikide poolt pealesunnitud sõja tõttu loobuma oma igapäevasest elust ja üle elama ebainimlikke kannatusi.

* * *

Ühe perekonna üleelamised teekonnal Eestist USA-sse


US mereväe alus "General Blatchford"  lahkus Bremenhavenist 17. mail 1950. aastal ja võttis suuna Ameerika Ühendriikidesse. 25. mail sildus laev Bostoni sadamas. Ühtedena, kes laevalt maha  Ameerika pinnale astus, oli Hantzonite pere. Nende teekond oli alanud  Eestist 23. septembril 1944. ja kestnud seega ligi kuus aastat.  Perekonda kuulusid Albert ja Agnes Hantzon ning nende tütar Kersti.

Jutustus selle pere üleelamistest sõja lõpuaastail lubab heita pilgu inimlike kannatuste sügavikku, mis on kirja pandud elavate inimeste meenutuste ja üleelamiste põhjal. Seega on mälestused pärit kõige vahetumast allikast. Mõned neist sündmustest tunduvad tänapäevasele inimesele võimatutena, kuid uskuge, kõik toimus just nii, nagu siin on kirjeldatud.


   

Varajased sõjapäevad      
                              

Esimene sõltumatu Eesti Vabariigi okupeerimine Nõukogude Liidu poolt toimus juunis 1940. aastal. Vastupanu kohtamata tungis Nõukogude Liit baaside rajamise ettekäände varjus Eestisse ning, peale Moskvast juhitud riigipööret ja valimisfarssi, liideti seni sõltumatu riik Nõukogude Liidu koosseisu. Samasugused sündmused toimusid ka Lätis ja Leedus. Üle 60 000 eestlase arreteeriti ja küüditati ilma mingit süüdistust esitamata Venemaale, Siberisse. Nende kodumaale jääv varandus konfiskeeriti. Vabadus, mille Eesti riik oli suure vaevaga 1918. aastal kätte võitnud, lakkas olemast. Selle asemele astus verine ja julm terror.

Sellel ajal elasid Albert ja Agnes Valgas. Albert töötas Valga Tolliametis ja õppis 70 km kaugusel Tartu Ülikoolis. Selle vahemaa läbimine oli lihtne, kuna tolliameti töötajatele oli rongisõit tasuta. Esimesel ülikoolis veedetud aastal õppis Albert  teoloogiat. Hiljem siirdus ta õppima õigusteadust. Vene vägede tulek peatas õpingud, sest tolliamet lakkas eksisteerimast ja sõit Tartusse muutus raskeks. Teoloogia kateeder lõpetati ja ka seni nn. kodanlikku õigusteadust õppinud üliõpilased sattusid põlu alla. Peale ülikoolist lahkumist töötas Albert Valga maksuametis.

Agnes oli just lõpetanud keskkooli ja elas kodus koos oma vanematega. Nad olid kohtunud Albertiga tuttavate pool, kui Albert oli 23 ja Agnes 17-aastane. Abielu sõlmiti 26. novembril 1940. aastal. Tagasihoidlik pulmapidu peeti kodus, sest nõukogude võim oli keelanud kõik kiriklikud tseremooniad. 25. juunil 1941. aastal sündis neile tütar, Kersti. Tema sündi tähistas ilutulestik taeva all, ainult, et tegemist ei olnud rõõmupeoga, vaid Saksa lennukitelt heidetud süütepommidega. Saksa invasioon Nõukogude Liidu aladele, mille hulka kuulus nüüd kahjuks ka Eesti, oli alanud. Arstid ja õed varjusid ja üritasid samal ajal kogu jõust aidata nende hoole all olevaid haigeid. Haigla oli pimendatud ja pimeduses vihisevad ja plahvatavad pommid moodustasid kokku mulje viimsestpäevast. Sellega algas Agnese õudus, mis jätkus kuni USA-sse saabumiseni  1950. aastal.

Sakslased jõudsid Valka 9. juulil 1941. aastal, 10 päeva peale Kersti sündimist. Sakslaste tulek tõi teatavaid muutusi igapäevasesse ellu. Suurendati elanike vabadust ja tööle hakkas taas Eesti politsei. Siiski jäi lootus iseseisva Eesti taastamisele ainult soovunelmaks. Albert ja Agnes abiellusid uuesti, seekord kiriklikult. Albert hakkas tegutsema Kodukaitses ja pere elu näis olevat normis.

Eestist Saksamaale
 
 
 

Septembris 1944. aastal vallutas Nõukogude Liit Eesti uuesti. Kodukaitses tegutsenud mehed seati lahingolukorda ja saadeti eesliini lähedusse. Albert pidi igal nädalalõpul sõitma 18 km kauguselt oma pere juurde. Neil, nagu paljudel teistelgi, oli kavas lahkuda Eestist. Lepiti kokku teise perega, kes pidid neid informeerima lahkumisajast. Kokkulepe jäi siiski täitmata ja Agnes võttis kaasa Kersti ja Salme (Alberti ema) ja suundus Viljandisse, jättes koju sõnumi Albertile, kust neid otsida. Agnese vanemad jäid paigale, kuna isa oli külas venna juures ja ema ei tahtnud lahkuda ilma temata.

Sakslased liikusid rongidel Tallinna poole. Ka Agnes koos Kersti ja Salmega said koha rongi lahtisel laskemoonaplatvormil. Nendega liitus ka Agnese sõbranna Olga oma mehega. Kui rong hakkas liikuma, nägi Agnes tuttavat, kes jõudis talle teatada, et kohtas Albertit eelmisel päeval. Lahkuda rongilt oli juba hilja. Järgmises jaamas loobusid nad edasisõidust. Ehkki sakslased olid selle vastu, et nad pöörduvad tagasi, vastu lähenevatele Vene vägedele, lubasid nad lõpuks ometi kogu perel minna. Matka jätkati loomavagunis, mis suundus tagasi Viljandi poole. Hommikul avastasid nad, et vagunis viibivad ka mõned vene sõjavangid. Sakslaste käsu peale kandsid need Agnese pere kohvrid järgmisele laskemoonaplatvormile, millega nad jõudsid lõpuks tagasi matka algusesse - Viljandisse. Sakslased teatasid Agnesele, et rong ei välju enne kuut tundi. Agnes otsustas minna Albertit otsima. Ta palus Salmel jätkata koos Kerstiga teekonda kuni Mõisakülani, kus elas Olga vend, et tal oleks võimalik neid tagasi tulles leida.

Viljandis oli kaks armee staapi. Esimeses neist ei saanud ta Alberti kohta mingit informatsiooni, kuid sealsed ametnikud soovitasid  tal jätta oma andmed, et neil oleks vajaduse korral võimalik temaga ühendust võtta. Teises staabis oli ta just minemas trepist üles, kui kuulis hüütavat oma nime. See oli Albert! Minut varajasem või hilisem saabumine oleks viinud nende teed kindlasti lahku. Alberti kohalviibimine oli samuti hämmastav.  Ta oli saanud vabastuse selleks päevaks ja oli linnas otsimas Agnest. Tema mootorratas oli varastatud paar päeva enne seda ja nii polnud ta varem liikuma saanud. Perekond oli jälle koos ja nad pääsesid rongile, et sõita järele Salmele ja Kerstile. Ainukeseks kaotuseks oli Alberti mootorrattal olnud pagas.

Olles reisinud terve järgmise päeva, jõudsid nad Mõisakülla Läti piiri ligidal. Nad lahkusid rongilt ja veetsid üsna ebamugava öö magades täies riietuses ühes kasvuhoones. Koidu ajal ärkasid nad plahvatuste peale, mida tekitasid sakslaste poolt õhitavad sillad. Albert otsustas selle järgi, et venelased on juba väga ligidal. Ta lahkus kogu perega ja suundus maanteele, kus nad üritasid tagajärjetult pääseda mõne möödasõitva auto peale. Lõpuks peatus üks auto, milles olid sildu õhkinud sõdurid. Nad teatasid, et see on viimane liiklusvahend, mis linnas leidub, kuid neil on keelatud võtta peale tsiviilelanikke. Nähes väikest last oli sõdurite kaasas olnud allohvitser  siiski nõus keelust üle astuma. Igaühel lubati võtta kaasa ainult üks kohver, väljaarvatud sellel, kes kandis Kerstit. Polnud aega sorteerida kohvrites olevat kraami. Nii jäi sinna maha pooled kaasasolnud varast.

 
            
                                                              Põgenikud
 

Teekond oli nagu õudusunenägu. Algusest peale oli maantee täis põgenevaid inimesi,kariloomi, kelledest maainimesed ei suutnud loobuda, hobuseid ja vankreid. Viimaks, peale maanteele seatud tõkkeid, oli tee vaba. Nad olid jõudnud Lätti, olles ületanud piiri 23. septembril 1944. Teekonda jätkati segamatult ega peatutud enne Läti pealinna, Riiga jõudmist. Tänavad olid inimtühjad. Olles veetnud öö kusagil saunas, jätkasid nad hommikul reisi sama auto kastis.

Järgmise nädala jooksul jätkus nende teekond Leedu suunas. Ööd saadeti mööda enamasti kusagil kohalikes taludes. Nende auto kuulus armee moonavoori hulka. Koormas oli suurel hulgal veini ja likööri, nagu Salme juhuslikult avastas. Neil oli rangelt keelatud puutuda sõjaväe varandust, kuid keelust hoolimata õnnestus Salmel mõnevõrra kergendada autos olnud koormat. Nad ületasid Leedu piiri, kuid olid sunnitud peagi tagasi pöörduma pealetungivate vene vägede tõttu.

Ühes järgnevatest linnadest oli keegi Saksa major  organiseerimas vastupanugruppe võitluseks pealetungivate venelastega. Kuna Abert kandis veelgi oma poolsõjaväelist vormi, nõuti ka temalt, et ta astuks nende ridadesse. Tähtis ülemus muutus raevust pööraseks, kui Albert teatas, et on juba liiga hilja võidelda venelastega ja et tal on vaja hoolitseda oma pere eest. Major haaras püstoli, kuid ainult Alberti tuttava vahelesegamine suutis olukorda rahustada. Lõpuks lubati Albertil koos perega lahkuda, kuid ainult tingimusel, et ta võtab enda vastutuse 250 sõjapõgeniku eest, kelle juhiks ta määrati. Nii pöördus pere nüüd juba tunduvalt suurema vastutuskoormaga tagasi Riiga.

Nad veetsid mitu päeva Riia Ülikooli saalis. Selle aja jooksul pidid nad tegema juhutöid, mille hulka kuulus ka tualettide koristamine ja põrandate pesemine. Igaühele oli antud oma number ja koristustööd toimusid vastavalt väljavalitud numbritele. Seltskonda kuulus ka üks Estonia teatri primadonna ja paar endist ohvitseri, kes kohe alguses teatasid, et selline töö ei ole nende väärikusele kohane, kuid lõpuks olid siiski sunnitud tegema seda koos teistega. Albert püüdis samal ajal saada raudteetransporti oma rühma jaoks, kuid see ebaõnnestus.

Lõpuks jõudsid nad Liepajasse, kus proovisid pääseda Itaalia Punase Risti laevale "Laplata". Üllatuseks nõustuti neid seal vastu võtma. Kõigepealt pääsesid pardale naised ja lapsed, alles siis oli meeste järjekord. Laevalemineku ajal tegi üks ohvitseridest Albertile ettepaneku põgeneda kahekesi. Albert keeldus, sest tal oli vastutus oma rühma inimeste heaolu eest. Kui ohvitser jätkas oma pealekäimist, sõnas Albert, et mees, kes selliselt käitub, ei ole väärt kandma ohvitseri nime.

Laev oli inimesi puupüsti täis ja ebamugavust suurendas veelgi asjaolu, et väga paljud kannatasid tugeva tuule tõttu merehaiguse käes ehkki laev seisis alles sadamas. Koristamine oli suure inimhulga tõttu võimatu. Kõik pidid kandma päästeveste, kuid Kersti vest oli nii suure, et ta nägi välja, nagu täispuhutud kõrvits ega pääsenud kuidagi liikuma. Öösel läksid Albert ja Agnes dekile värsket õhku hingama, kui korraga muutus kogu ümbrus valgeks. Vene lennukid pommitasi linna süüte- ja lõhkepommidega. Sireenid ulgusid, õhutõrjekahurid mürisesid, mehed ja naised karjusid ja nutsid. Agnese sõnade kohaselt oli tegemist maapealse põrguga. Tagasi kajutitesse nad ei pääsenud, sest meeskond keelas laeval igasuguse liikumise, et mitte suurendada paanikat. Alles järgmisel hommikul lahkus laev sadamast. Neil oli olnud õnne, sest vene lennukid ei olnud märganud sadamas viibivat laeva või ei pidanud seda kuigi tähtsaks sihtmärgiks. Tõenäolisem on siiski esimene oletus, sest hiljem ei kohkunud "vene kotkad" sugugi tagasi ka hospidalideks muudetud ja vastavalt tähistatud laevade ründamise eest.

Merel viibitud päevade jooksul elasid põgenikud paaril korral üle väiksemad õhurünnakud ja nähti ka paari allveelaeva. Ühel korral oleks neid äärepealt tabanud torpeedo, mis lõhkes siiski eemal, tekitades vaid tühiseid vigastusi. Inimohvreid teekonna jooksul ei olnud. Laev randus Poola linnas Gdanskis. Poola Naiste Organisatsioon hoolitses põgenike eest, toites ja majutades nad erinevatesse kohtadesse. Probleem tekkid toidunõudega, mis olid Eestisse mahajäänud kraami hulgas. Igaühel pidi olema oma nõud ja söögiriistad. Mitu päeva aeti läbi vaid Salme kohvrist leitud lusika ja kahvliga. Mõne päeva pärast pääsesid nad jällegi rongile, mis viis neid lõuna poole.

Rong oli sunnitud aeg-ajalt peatuma, et läbi lasta vastassuunas liikuvaid ešelone, kuna tegemist oli ainult ühe rööpapaariga. Ühel sellisel korral teatati, et rong peatub veidi kauem. Albert ronis maha, et tuua vett, kuigi Agnes keelas, sest ta kartis, et Albert ei jõua õigeks ajaks tagasi. Vastutulev rong möödus ja samas kuulis Agnes kedagi karjuvat: "Mu jumal, mees jäi rongi alla!" Ehkki Agnes seda ise ei näinud, oli ta veendunud, et tegemist oli Albertiga.

Albert oli samuti märganud vastutulevat rongi ja üritanud ületada raudteed enne rongi saabumist. Ta jalg jäi õnnetul kombel pöörangu vahele ja ta sai löögi mööduva vaguni puhvrilt, mis omakorda viskas ta vastu seisvat rongi. Ta oli kaetud verega ja tema riided oli lõhki rebitud. Keegi leedu arst vaatas ta läbi ja tõdes, et ehkki verejooks on tugev, ei ole ükski luu  murdunud. Arst nõudis, et ta jääks paigale, kuid Albert keeldus, kinnitades, et ta on meelsamini valmis surema, kui oma perest lahku minema. Haavad seoti kuidagi moodi ja Albert veetis öö lamades vagunis pingil, kuna teised seisid ja istusid vaheldumisi, et talle ruumi teha. Lõpuks sai ta esmaabi ühes transiitlaagris.

Ühes peatustest käsutati nad rongist välja ja viidi edasi bussidega mingisse laagrisse, kus neid esimese asjana  desinfitseeriti. Igale protseduuri läbinule löödi käele tempel. Kõigile teatati, et ilma selleta nad rongi tagasi ei pääse. Albert ei saanud veelgi liikuda ilma abita ja Agnes ei suutnud leida kedagi, kes oleks teda aidanud. Isegi need inimesed, keda Albert oli teekonna alguses aidanud, keeldusid nüüd omakorda teda abistamast. Viimaks aitasid keegi noor poola poiss ja sakslasest bussijuht  Alberti rongilt bussi. Laagris olid omakorda kaks poola meest abiks  tal lahtiriietumisel ja ka riietumisel peale protseduuri. Nende meeste heatahtlikkus oli teravas vastuolus teiste ümbritsevate inimeste, nende hulgas ka oma rahvuskaaslaste omaga, kes olid tänu Albertile pääsenud nii kaugele. Lõpuks pääsesid kõik tagasi rongile ja jätkasid oma reisi. Rong viis neid läbi Poola linnade Lodzi ja Poznani ja Saksamaal Berliini ja Dresdeni ja peatus lõpuks Leipzigis. Dresdenis pidid nad peatuma pikemalt, kuna linn oli õhurünnakus kannatanud suuri kaotusi. Leipzigi saabusid nad 8. novembril ja see koht jäi nende koduks kuni sõja lõpuni.

Leipzig

Kui nad saabusid Saksamaale, võeti kõik sõjapõgenikud  arvele ja nad leidsid tööd kohalikes taludes või põgenikelaagrite töökodades. Albert oli lootnud saada tööd Austrias, kuid tema vigastused ja asjaolu, et tema vastutusel oli veelgi 25 inimest, sundisid teda kohale jääma ja otsima tööd Leipzigis. Suur osa meestest sai tööle vabrikusse, kus valmistati detaile Saksa Tiger-tankidele. Agnese sõbranna Olga koos mehega olid nendega endiselt ühes.

Laagris oli umbes 30 - 40 eestlast ja lätlast. Suurem osa oli siiski venelasi. Inimesed elasid barakkides, magades kolmekordsetel naridel, mis olid valmistatud hööveldamata laudadest ja millel puudusid igasugused madratsid. 240 inimest mahutavaid barakke köeti kivisöeahjudega, kuid puude puudusel oli tihti väga raske tuld süüdata. Selleks kasutati tavaliselt  naridelt võetud laudu. Ühel õhtul oldi mindud sellega liiale ja Agnes vajus oma nari põhjast läbi. Suurimaks probleemiks toidu vähesuse kõrval oli puhtuse pidamine. Ainuke seep, mida nad said, oli kõva ja savisegune, mis ei vahutanud peaaegu üldse.

Toitu valmistati suures köögis, mille töölisteks olid peamiselt venelased. Tavaline päevane toit oli kaks viilu leiba, viil pehmet juustu või verivorsti ja kausitäis suppi. Alguses polnud toidul viga, kuid hiljem asendati igasugune juurvili naeristega, millel on väga madal toiteväärtus ja liha puudus täielikult. Kõik olid pidevas näljas. Ühel öösel tahtis Agnes pista suhu tükikest leiba, kui Kersti ärkas ja hakkas nutma, paludes endalegi leivatükikest. Agnes loobus enda omast. Kersti sõbranna kutsus Kerstit endaga kaasa varastama ühe saksa põllumehe aidast naereid ja sibulaid. Kersti läkski ja jätkas seda igal õhtul. Lõpuks sai Agnes sellest teada ja oli pahane Kersti peale. Mitte varguse, vaid selle pärast, et nii aitas Kersti oma pere asemel hoopis võõrast peret. Sellest ajast alates tõi Kersti oma "saagi" ilusasti koju. Praetud naerid ja sibulad täiendasid pere nappi toiduportsjonit.

Laager ei kujutanud endast vangilaagrit ja inimestel oli lubatud vabalt liikuda. Samuti olid nad kaitstud seadusega, nagu kõik Saksamaa kodanikud. Seda küll ainult teoreetiliselt. Tegelikult tehti neile takistusi töökohtade leidmisel ja ka palk, mis neile maksti, oli tunduvalt väiksem, kui sakslastel. Seda enam, et nende palgast võeti maha ka laagri ülalpidamiskulud, mille hulka kuulusid ka arvatavasti mõne ametniku isiklikud arved. Järele jäi väga väike summa, millega ei saanud õieti midagi osta. Paljud toidukaubad olid normeeritud, kuid laagrites ei jagatud talonge nende ostmiseks. Laagri elanikud võisid liikuda ringi, kuid pidid jätma oma passid laagri kantseleisse. Seega polnud neil võimalik ka riigist lahkuda.

Liitlaste öised õhurünnakud toimusid regulaarselt. Selgetel öödel oli laagris võimalik näha Dresdeni peale suunduvaid pommilennukite eskadrille ja tohutuid tulekahjude kumasid, millega hävitati üks Euroopa ilusamaid linnu ja selle kunstiväärtused. Vähemalt kaks korda öö jooksul tuli laagri elanikel ronida varjenditesse. Ühel sellisel ööl tekkinud suur pommilehter ühe baraki kõrval meenutas neile, et oht võis varitseda neid ka laagri territooriumil. Kersti magas alati täielikult riietatuna, sest öises segaduses oleks tema riietamine olnud väga tülikas. Ühel ööl, kui kõik olid laskunud varjendisse, meenus Agnesele midagi, mis sundis teda korraks lahkuma varjendist. Pimedus ja laste nutt kohutasid Kerstit niivõrd, et ta jooksis emale järele ise valjusti nuttes ja ema hüüdes. Agnesel õnnestus lõpuks ta leida ja tagasi varjendisse tuua. Sellest alates ei jäetud Kerstit enam kunagi varjendisse ilma järelvalveta.

Agnes ja Salme töötasid tsehhis, kus puhastati lennukimootorite valuvorme ja Albert sai tööd elektrikuna. Ühel päeval vajus Agnes töö juures kokku ja jäi lihtsalt magama. Öised magamised olid ju võimatud pidevate pommitamiste tõttu. Lõpuks ta palus, et talle antakse töö, kus ta peab seisma püstijalul ja töötama mitte üle 8 tunni. Kõik töölised kandsid puutaldadega kingi, kuna nende enda jalatsid olid juba ammu lagunenud. Albertil läks siiski õnneks kaubelda endale välja nahktaldadega kingad, kuna elektrikuna tuli tal tihti ronida mööda redelit, mis puutaldade puhul oli võimatu.

Ühel öösel oma tavalist ringkäiku tehes kukkus Albert lahtisesse kaablikaevu ja vigastas tõsiselt oma jalga. Paar järgnevat päeva käis ta veel tööl, kuid oli sunnitud lõpetama, kuna jalg ei kannatanud enam sellele toetumist. Laagri arst sidus jala parema puudusel pabersidemetega, kuid varsti muutus jalg siniseks ja tekkis kõrge palavik. Agnes palus arstil vaadata Alberti jalg veel kord üle, kuid arst keeldus, öeldes, et Albertil on ainult tavaline gripp.


Lõpuks läks Agnes peaarstina töötava ohvitseri juurde ja rääkis talle Alberti olukorrast. Ohvitser ei olnud alguses kuigi innukas, kuid leebus, kui kuulis, et Albert on olnud Tartu Ülikoolis. Ka tema ise oli olnud samas vahetusõpilasena. Ta kutsus välja laagri arsti ja tegi sellele korraliku peapesu, lubades Agnesele, et vaatab Alberti isiklikult üle järgmisel päeval. Kui Agnes läks tagasi laagrisse, sattus ta vastamisi arstiga, kes teda nähes muutus raevust näost tumepunaseks. Ta haaras oma püstoli, kuid ümberolevad inimesed seisid Agnese ette, teda kaitstes. Agnes kandis kuuma supipotti ja kavatses visata selle arstile näkku, kui viimane oleks üritanud teda tulistada. Arst rahunes siiski viimaks kuigivõrd  ja aitas Agnesel viia Albert peaarsti juurde. Kui arst nägi Alberti jalga, oli tema esimene arvamus, et seda ei ole enam võimalik päästa.

Albert viidi iga päev kaks korda haiglasse haavade puhastamiseks. Selleks pidid vene töölised kandma teda 4 kilomeetrit edasi-tagasi. Iga kord toimus uus operatsioon. Haavad avati, kraabiti puhtaks ja puhastati ja seoti uuesti. Ja kõik ilma vähemagi tuimestuseta. Üks põhjus, mis takistas kiiremat paranemist, oli alatoitlus, mille all Albert, nagu kõik teisedki, kannatas. Arst viis Alberti pere üle haiglale lähemal olevasse barakki, kuid Agnes sai varsti teada, et üks haigetest, kellega neil tuli jagada sama pesuruumi, põdes tuberkuloosi ja köhis verd. Agnese palvel viidi nad tagasi nende endisesse asupaika.

Albert oli kaua haige ja kõndis oma viimased päevad Leipzigis karkudega. Ta veetis suurema osa ajast linnavalitsuses proovides saada oma perele toidutalonge ja parandades inimestele raadioid ja muid elektriseadmeid. Ühes kaupluses, kus olid samuti pikad toidujärjekorrad, rääkis ta kaupluseomanikule, et ta on idasakslane, kes seni elas Danzigis ja kes alles nüüd on naasnud Saksamaale. Tema laitmatu saksa keele oskus tegi tema jutu veenvaks ja sellest päevast alates võis ta alati siseneda kauplusse tagauksest, et vältida pikki järjekordi. Toidukaup, mida poes saada oli, oli üsnagi armetu, koosnedes tihti ainult sibulalõikudest. Kuid ka see oli rohkem, kui mitte midagi.


Albert parandas raadioid toiduainete, riiete ja raadiodetailide eest, mida ta vajas oma raadio ehitamiseks. Kogu tema tööriistatagavara koosnes kruvikeerajast, näpitstangidest ja neoonindikaatorist, mida ta kasutas voltmeetri asemel. Tal õnnestus siiski ehitada oma raadio ehkki kõige primitiivsemal viisil. Antenniks kasutas ta kivisöeahju. Kuid raadio töötas ja ta sai sellega kuulata Vaba Euroopa saateid, mis töötas Prantsusmaal. Ehkki tal oli raskusi ameerika dialektist arusaamisega, olid teated siiski teretulnud. Ööseti õnnestus tal kätte saada ka Inglismaa jaam, millest ta sai aru palju paremini. Päevaks tuli raadio hoolikalt peita, sest sellise omamine oli rangelt keelatud. Albert peitis selle nari alla kaevatud auku koos 12-lasulise vene püstoliga, mis tal oli õnnestunud alles hoida Eestist lahkumisest alates.

Kõik ootasid kannatamatusega liitlaste tulekut ja lõpuks need saabusidki. Ameeriklased koos Vaba Poola väeosadega vabastasid Leipzigi. Laagris kujunes vabastajate vastuvõtt üsnagi tormiliseks, välja arvatud venelaste hulgas, kes olid lootnud muidugi Nõukogude Armee saabumist. Albert vahetas oma hea binokli ühe poola sõduriga jalgratta vastu, mille see sealsamas konfiskeeris ühelt sakslaselt. Sõda lõppes 8. mail 1945. aastal, kuid Hantzonite saaga polnud sellega veel lõppenud.

Saksamaa alistumise esimeseks tagajärjeks oli see, et laagrit ei varustatud enam toiduainetega. Umbes nädala jooksul pidid inimesed ajama läbi oma jõuga. Alles siis tõid ameeriklased laagrisse toitu, kuid seda jagati välja väga ebaregulaarselt. Jagamine oli venelaste käes.  Agnes nägi kord vene naisi kandvat salaja mingeid kotte ühest näiliselt tühjana seisvast laost ja läks koos Olgaga asja uurima. Nad tulid tagasi, tuues kaasa leitud kotte ubade ja peetidega, millest sai väga omapärase maitsega supp, kuid mis oli siiski toit. Albert nägi oma jalutuskäigul juhtumisi ühte poissi, kes, poolest kehast saadik kuhugi kuhja pugenult, loopis seal üle õla välja kartuleid. Kuna Albert ei olnud veelgi võimeline kehalisteks pingutusteks, korjas ta lihtsalt poisi poolt väljavisatud kartulid taskutesse ja lahkus. Võis vaid ette kujutada poisi imestust, kui ta august välja ronides leidis eest ainult paar kartulit. Samal nädalal leidis Albert laagri kantseleist kausta nn. musta nimekirjaga, kuhu olid kantud kahtlasteks peetavad isikud, kes oleks saadetud koonduslaagrisse, kui sõda oleks kestnud kauem. Ka nende pere seisis selles nimekirjas. Tõenäoliselt oli põhjuseks Agnese kokkupõrge laagri arstiga ja see, et Albert oli tegutsenud eestlaste rühma juhina.

Üks Agnese jaoks väga õnnetu sündmus juhtus enne nende laagrist lahkumist. Olga koos oma abikaasaga olid läinud venelaste poolt korraldatud peole, kus pakuti ka omavalmistatud puuviljaviina. Õnnetuseks olid valmistajad kasutanud puupiiritust ja Olga koos abikaasa ja kahe venelasega surid selle tagajärjel järgmisel õhtul. Olga surm vapustas Agnest. Kui Olga surnukeha lamas oma barakis naril, oodates matmist, läks Agnes sinna, et ära tuua nende ühised toiduvarud. Äkki tundis ta, et ta ei saa enam liikuda. Talle tundus, nagu hoiaks Olga teda kinni ega laseks lahkuda. Hetke pärast möödus ehmatus ja ta märkas, et tema kleidisaba on takerdunud Olga nari külge. Agnes valmistas Olga ja tema mehe ette matusteks. Kõik hukkunud maeti laagri kõrvale ühishauda.

Albert viis oma pere ülikooli juures asuvasse laagrisse. Seal vastutas juba üks Eestist pärit olev professor kõikide sõjapõgenike eest, nii, et Albert sai nüüd oma ülesandest lahti. Nad said toidutalonge, kuid midagi nende eest osta oli väga raske. Sakslased suhtusid vaenulikult välismaalastesse ja tavaline vastus  Agnese küsimusele oli: "Toitu ei ole." Agnes ei rääkinud saksa keelt puhtalt ja temas oli kerge ära tunda välismaalast. Ühel päeval, kui Agnes oli jälle otsimas toitu, sõitsid nad Kerstiga bussis. Nende vastas istus vanem mees, kes kuuldes, et Agnes räägib Kerstiga mingis võõrkeeles, tõusis, loovutas oma koha ühele naisele ja hakkas siis nõudma, et Agnes annaks oma  istekoha temale, kuna ta olevat invaliid. Agnes vaidles vastu, kuid loobus siis ja lahkus bussist järgmises peatuses. Albertil oli rohkem õnne. Ta kandis veelgi oma vormiriietust ja kõneles vabalt saksa ja ka küllaltki head inglise keelt. Tõenäoliselt arvasid sakslased, et tegu on endise inglise sõjavangiga, kelle, kui vallutaja ees, püüti nüüd  lipitseda.

Toiduga oli veelgi raskusi ja ka sõjapõgenike eest vastutav professor oli salaja lahkunud. Albert otsustas minna ameerika laagrisse. Ta paigutas kogu nende vähese vara koos Kerstiga kärusse ja nad kõndisid 15 kilomeetrit, kuni jõudsid kohale. Sealne olukord oli nagu unenägu senisega võrreldes. Toitu oli lõpmatuseni. Nad said suppi sellistes kogustes, mida nad ei suutnud äragi süüa ja nii tuli ülejääk lihtsalt väljaspool barakke maha kallata. Ümber laagri seisid toitu kerjavad sakslased, kuid Ameerika sõjaväepolitsei keelas neile toidu andmise.

Selleks hetkeks oli laagris elavate inimeste keskel võtnud maad teatav hirmutunne. Jalta kokkuleppe tulemusena jäi Leipzig Nõukogude Liidule kuuluma hakkavasse tsooni.
 
            
                  Jalta konverents. Churchill, Roosevelt ja Stalin maailma jagamas.
 
 
Albert sai sellest juhuslikult teada ühelt ameerika sõdurilt, kes oli vastavasisulisi silte  üles panemas. Ta rääkis ka teistele, et neid ootab kindlasti tagasisaatmine kodumaale, kui nad Leipzigisse jäävad. Aega oli jäänud veel ainult kaks nädalat kuni tsoonide kinnitamiseni. Albert käis läbi kõikvõimalikud instantsid, kuid kõikjalt sai ta sama vastuse: nad peavad minema  oma vabastatud kodumaale. See oli üks Jalta kokkuleppe punktidest, mille kohaselt kõik sõjapõgenikud tuli saata tagasi. Mingeid erandeid ei tehtud ka nende jaoks, kes seda ei tahtnud, sest ameeriklased uskusid, et Venemaa kohtleb lepingu kohaselt tagasisaabunuid hästi. Missugune eksiarvamus! Lõpuks õnnestus Albertil leida üks Inglise ohvitser, kes aitas neil põgeneda. Seekord oli jällegi Albert see, kes pidi vastutama nüüd juba 600 Eestist, Lätist, Leedust ja Poolast pärit sõjapõgeniku eest. Nad paigutati rongidesse ja nad veetsid 4 päeva teel, läbides selle ajaga ainult 400 kilomeetrit, kuni jõudsid Göppingeni.  Raudteed oli peale sõja lõppu halvas seisukorras. Toiduks teekonnal olid külmad lihakonservid ja tšillikaste. Paljud inimesed haigestusid kõhutõppe, nende hulgas ka Kersti. Üks väike tüdruk suri, kuid kellegi ei olnud aega peatuda isegi tema matmiseks. Nii jäeti surnud laps lihtsalt kõrvalistele inimestele, et need tema hauda sängitaksid. Mida võis tunda ema süda sel hetkel? Ühes jaamas möödusid nad kodumaale naasvate venelastega täidetud rongist. Nende rongi tulistati, sest venelased taipasid, et rongisolijad püüavad põgeneda tagasisaatmise eest. Kui vaid venelased ise oleksid teadnud, et suuremat osa neist ootavad ees Stalini koonduslaagrid, mille kõrval Saksamaal veedetud aastad tunduvad lausa paradiisina.
 
                       
 
Hantzonid veetsid 2 kuud Göppingenis, elades ühes angaaris koos 200 inimesega. Kokku oli laagris 7000 venelast ja 2500 teiste rahvuste esindajat. Albert pidi igal hommikul esinema ettekandega oma 600 inimese kohta. Tal tuli olla väga ettevaatlik ja ta ei tohtinud teha ühtegi kommunismivastast vihjet, sest suur osa venelastest oli relvastatud. Nad olid juba moodustanud omaette sõjaväelise rühmituse, mida juhtis täies mundris Vene major. Neil olid ka relvad, mis ameerika sõjaväepolitsei poolt läbiotsimistel ära korjati, kuid mida nad ikka uuesti ja uuesti hankida oskasid. Lõpuks sai Albert jätta oma vastutuse teisele kaasmaalasele ja lahkuda perega laagrist Geislingeni.


Saabumisega Geislingeni 11. oktoobril 1945. aastal muutus nende elu talutavamaks. Agnes ütles ise oma elu kohta: "Lahkusin Eestist noore tütarlapsena ja sain kohe täiskasvanuks." Uues laagri võis Albert esmakordselt hingata vabamalt, kuna tal ei olnud enam kohustusi vastutada kellegi eest, peale oma perekonna. Nad elasid majas, kus oli kaks tuba ja köök alumisel korrusel ja 3 tuba ülemisel korrusel, veranda ja kelder. Majas elasid peale nende veel 22 inimest. Igale inimesele oli ette nähtud 4 m2. Nende toas oli diivan, voodi ja välivoodi. Kersti magas välivoodil.

Geislingeni laager oli ainuüksi eestlaste päralt. Seal oli umbes 5000 inimest. Neil olid oma koolid, spordisaalid, teater ja isegi saun. Laagerit juhtis Rahvusvaheline Sõjapõgenike Organisatsioon. Toit oli tasuta, kui inimene töötas laagris. Palka selle eest ei makstud. Muud toitu oli külluses, kuid liha ja puuvilju piiratud koguses. Kui kellelgi oli raha, võis seda linnast juurde osta.

Albert seadis sisse väikese raadiotöökoja, et teenida raha toidu ja riiete jaoks. Varuosade saamiseks reisis ta ringi ümberkaudsetes tehastes ja ettevõtetes tellides vajalikke raadiodetaile. Kõrge inflatsiooni tagajärjel rahal ei olnud enam suurt väärtust ja tasuda tuli sigarettide või muu defitsiitse kaubaga, mida tal õnnestus hankida ameeriklaste käest. Tavaliselt veetis Albert 2 nädalat reisides ja kaks kodus töötades. Nii möödus 3 aastat, kuni ta liitus sõjaväe politseijõududega. Seal töötas ta, kui hea keeleoskaja politsei peastaabis ühe aasta jooksul ja peale selle oli töötu, kuni Ameerikasse saabumiseni.

Suurim probleem oli riietega. Ainuke võimalus neid saada oli must turg. Ehkki nad said Punase Risti poolt Ameerikast saadetud pakke, polnud neist suurt abi, sest pakid olid avatud ja tühjendatud juba enne laagrisse jõudmist. See oligi üks peamistest musta turu kaubaallikatest. Albert müüs oma kaamera ja raadio, mille eest ostis Agnesele talvemantli ja endale kaks ülikonda. Agnes käis käsitöökursustel, õppides parandama riideid ja valmistama vanadest uusi. Kerstiga oli lugu kõige halvem, sest laste riided olid suur defitsiit. Agnes valmistas talle mantli sõjaväe tekist. Ka siis, kui pere saabus Ameerikasse, kandis Kersti samadest tekkidest tehtud pükse.

Kersti mälestustes on ikka Salmega pikkades toidujärjekordades seismine või koos seenel käimine. Samuti on tal meeles saksa laste poolt osakssaanud kiusamine ja türanniseerimine. Eesti lapsed õppisid siiski ruttu enda eest seisma ja omakorda sakslasi narrima, parodeerides Saksa hümni sõnadega: " Deutshland, Deutshland über alles, ein Kartoffel, das ist alles!". Agnesele meenub laagris toimunud pidev purjutamine ja vaidlused. Alkohol olid vabalt saadaval ja see omakorda viis tõsiste riidudeni. Albert ütles selle kohta: "Polnud just ilus, kuid vähemalt olime vabad."

 Ameerika Ühendriikide pinnal

1948. aasta alguses said sõjapõgenikud võimaluse vali
da neile meelepärane sihtkoht. Esimesed riigid, kes olid nõus põgenikke vastu võtma, olid Inglismaa, Belgia ja Austraalia. USA nõustus seda tegema 1949. aastal. Organiseerimine toimus peaasjalikult kiriklike organisatsioonide kaudu, millest peamised olid luterlased, katoliiklased ja baptistid. Esimeste immigrantide jaoks olid tingimused nende uuel kodumaal tihti raskemad, kui laagris, millest nad lahkusid. Belgias olid põgenikud sunnitud töötama peamiselt söekaevandustes ja nende elutingimused olid nii viletsad, et paljud pöördusid tagasi laagrisse. Albertile tuli esimene pakkumine Ft. Lauderdale kirikust, Floridast, kus talle pakuti majahoidja kohta. Amet oleks olnud sobiv, kuid Albert loobus sellest vanaldase orelimängija kasuks, kellele oleks muidu raske olnud leida tööd. Järgmine pakkumine tuli pastor Karl Scleede poolt Schenectadyst, New Yorgist. Albert võttis selle vastu ja hakkas valmistuma ärasõiduks. Tuli veel järgminegi pakkumine Chicagost, kuid Albert jäi oma otsusele kindlaks. Arstlikus kontrollis leiti Salme kopsudes mingi viga ja tal tuli jääda esialgu paigale. Pere oli selle tõttu kahevahel ärasõidu pärast, kuid Salme nõudis, et nad kindlasti lahkuksid. Aasta pärast sai temagi loa perega ühineda.

"General Blatchford" oli merel 8 päeva. Selle aja jooksul pidid mehed tegema lihtsamaid töid, nagu värvimine ja muu korrastamine. Naised pidid koristama. Igaüks pidi töötama 3 päeva. Albert töötas kõik 8 päeva, kuna selle eest sai kahekordse toiduannuse ja Agnes ei olnud pideva merehaiguse tõttu võimeline oma kolme päeva töötama. Schenectadys pakuti Albertile tööd farmis. Albert keeldus ja kinnitas, et ta ei tea isegi seda, kummast otsast lehma lüpstakse. Tegelik põhjus oli siiski äärmiselt madal palk, mis ei oleks võimaldanud säästa midagi. Ta sai tööd "Swan" puhastusfirmas 120-dollarilise kuupalgaga. Agnes töötas poole kohaga mitu järgnevat kuud, kuni lõpuks sai koristajaks tööajaga 3 päeva nädalas. Septembris läks Albert tööle väikesesse raadioparandustöökotta, kus töötas jaanuarini. Peale selle õnnestus tal leida tööd elektroonikakompaniist "Millivac" 1.10-dollarilise tunnitasuga ja võimalusega sagedasteks ületundideks.   Albert töötas veelgi 1986. aastalgi samas kompaniis. Viie aasta jooksul, mis nad olid veetnud USA-s, olid Hantzonid saanud USA kodakondsuse, muretsenud omale maja ja Albert saavutanud firmas tuntust elektroonikuna.

 * * *

Selline oli ühe perekonna kannatuste rada. Alberti ema, Salme suri Schenectadys 13. augustil 1970. aastal. Albert Hantzon asutas lõpuks omaenda väikese elektroonikafirma ja jäi sealt ka pensionile. Ta suri 8. märtsil 1990. aastal Schenectadys. Tema abikaasa, Agnes külastas paaril korral oma endist kodumaad. Viimasel korral tundis ta ennast halvasti ja arstid soovitasid tal loobuda Ühendriikidesse tagasisõidust. Ta suri Valgas 5. veebruaril 2007. aastal ja on maetud oma sünnimaa mulda. Alberti ja Agnese tütar, Kersti abiellus Frank Youngiga. Neil on kaks poega, Kyle Adam ja Jon. Kersti ja Frank elavad väikelinnas nimega Angel Fire New Mexicos. 2006. aastal külastasid nad Tallinna.


 
 
                                 * * *